Rebecca Kontus on tähelepanelik vaatleja, kes kogub end ümbritsevast inspiratsiooni oma loomingu jaoks. Kõige suurem rõõm on plaadi üle „Võin ma tulla”, mis on pühendatud Jumalale.
Mille poolest erinevad Su kolm ilmunud albumit?
Emotsioonilt on nad väga erinevad. Esimene plaat ”Inglite pisarad” on minu jaoks vaikuse muusika ja enese sisse elamise plaat. ”Déjà Vu“ on pigem nurgeline ja emotsionaalne, justkui stiililt väga erinevatest lugudest kokku pandud pusle. See on küsimuste, enesest välja elamise ja otsimise plaat. Kolmas plaat on pühendatud Jumalale, sest lood plaadil on palvelaulud. Kui vahel on selline tunne, et ei suuda ise palvetada, taevas oleks nagu kinni, siis on hea lasta nendel vanadel koraalidel teha seda enda eest. See on Jumala otsimine enda seest, mis annab vastused paljudele küsimustele. Samuti julgustab see plaat aega maha võtma, öeldes, et rohkem korraga ei maksa võtta, kui üks päev või üksainus silmapilk.
Millest räägivad Sinu laulud?
Elust. Inimsuhetest ja eneseotsingust, nii segadusest kui ka rahust inimese hinges. Minu jaoks on oluline, et see mida laulan, oleks justkui mu enda seest läbi käinud.
Kas Eurovisioonil osalemine jääb minevikku? Millised on Sinu praegused muusikalised sihtmärgid?
Eurovisioon oli kahtlemata väga põnev kogemus, kuid praegu näen ennast pigem džässmuusikas. Samas never say never – eks tulevikus paistab. Järgmine projekt on juba mõtteis. Olen kirjutanud üsna palju uut loomingut, mille jaoks olen inspiratsiooni saanud nii enda kui ka teiste inimeste elusid vaadeldes. Keskseks ideeks on meid ümbritsev maailm läbi naise silmade – lootused, pettumused ja lahendused.
Millega seoses Sa oled kõige tugevamalt Jumalat kogenud?
Muusikaga. See oli selline hetk, kus ei olnud mingit kõuemürinat või muud imelist, kuid korraga vaikus oli veel valjem, kui vaikus olla saab, ja kui mul oli küsimus, millist muusikat teha, siis tuli tohutult sügav inimmõistusest kõrgema tajumine ja vastus, et kui sa ei tee seda muusikat, mida on vaja teha, siis su elul ei ole mõtet. Tunnen, et ainult Jumalaga koos on mu hing mina ise.
On Sul mõni unistus?
Ma tahaksin laulda laulupeol soolot, see unistus on mul olnud väikesest peale, kui esimest korda laulupeol käisin. Ja kõige toredam oleks seal veel oma loomingut esitada, nii et suur koor seisab mu taga ja laulab koos minuga.
Tekst Sirli Lend
Artikkel ilmus 2011 aasta viimases Plussis.