13.juunil toimus Tallinna Jaani kirikus kristlikku loodushoidu käsitlev seminar „Homne toimub“. Ühiselt otsiti vastuseid küsimustele: Kuidas või kas üldse peaksid kristlased tegelema loodushoiuga? Mida võin mina korda saata või mõjutada?! Kristlasena võime mõelda, et Piibel tõotab uut taevast ja uut maad – miks tegeleda praeguste probleemidega?
Seminar algas väga laiahaardeliselt, viies kõik osalejad kurssi kliimamuutuste mõjudega ülemaailmselt. Suuremal või väiksemal määral on igikeltsa sulamine ja uputuste, orkaanide, põlengute ja põudade tihedam esinemine ja ägenemine tingitud looduskoosluste ning kliima muutustest. Tajudes nende teemade laia haaret ja tõsidust võib paljudel (ka Sul armas lugeja!) tekkida lootusetuse tunne. Sellist emotsionaalset reaktsiooni nimetatakse kliimaärevuseks, mis on üldine termin, mis koondab eneses mitmeid ilminguid nagu selgitas seda üks seminari korraldajatest kliima aktivist Mari Saffre. Üheks selliseks ilminguks on nö „tolerantsuse aken“, mis selgitab, miks aja möödudes inimesed ei reageeri sama tõsidusega antud teemadesse kui varem. Selle „akna“ piirides suudab inimene kõige efektiivsemalt reageerida, seda piiri ületades tundlikkus väheneb, kuigi teemade tõsidus ei muutu. Ehk siis me võime muutuda apaatseks vägivallale, surmale, rasketele probleemidele, kuna kuuleme neist juhtumitest igapäevaselt ja ei suuda kogu seda emotsiooni endasse võtta.
Arutelu käigus tõdeti, et kuigi probleeme on palju, ei ole olukord lootusetu. Vaja on süsteemimuutusi. Küsiti, mis on need sammud, mida iga inimene peaks tegema, et õiges suunas liikuma hakata? Kõlas mõte, et kui ei ole võimalik kõike loodussõbralikke muutusi enda elus rakendada, siis on parem viia sisse üks muutus ja olla sellega järjepidev. „Soovitan sellistest teemadest julgelt ka teistel osa võtta ning seejuures unustada varem kuuldu ja hakata lihtsalt ideid „loopima“, sest see just annabki üritusele väärtust,“ kommenteerib Karmel Uuselu, kes oli üks seminaril osalejatest. „Alguses arvasin, et ei õpi sealt midagi uut, kuid eksisin selles. Kliimamuutustest on pikalt räägitud ka koolis, kuid alatihti sama juttu. „Homne toimub“ üritusel sain aga hoopis uue vaate teemale ja leidsin rohkem seost ka Piibliga.“
Seminari üks eesmärke oligi uurida, kuidas Piiblis loodushoiu teemasid käsitletakse. Juba Piibli alguses annab Jumal inimesele ülesande harida ja hoida maad (1Ms 2:15). See ülesanne ei ole ka tänapäeval oma olulisust kaotanud. „Harimine ja hoidmine” on muutunud vaid päevakajalisemaks. „Loomislugude üks mõte on kindlasti näidata loodu väärtust iseenesest, sõltumatult inimesest,“ rääkis Jürgen Hein, üks seminar korraldajatest oma ettekandes. „Jumala looming ei pea iseenda olemasolu põhjendama. Iga elusolendi väärtus sõltub Jumalast, sest vaid Tema loob ja annab õiguse elada.“
Ühise diskussiooni vältel kerkis esile, et paljud probleemid leiavad oma juure patuses inimloomuses. See viib ahnuse, ükskõiksuse ja paadumiseni, mis paljuski keskkonnaprobleemide põhjustaja ja propageerija. „Inimese loobumine Jumala antud ülesandest ja mäss (1Ms 3-4) viib laastava tagajärjeni ka maa ja kogu loodu jaoks. Sõnum valatud verest, mis rüvetab ja neab maa, pole kaugel moodsast arusaamast, mille kohaselt kliimaõiglus on seotud sotsiaalse õiglusega,“ mõtiskles Jürgen. „Tõeline armastus loodu vastu on alati ka väljendus ligimesearmastusest,“ on tema arvamus.
Keskkonna teemade puhul räägitakse palju, kuidas peaks, aga sellest veelgi olulisem on eeskuju. Nagu eelnevalt mainitud, kasvõi ühes konkreetses valdkonnas. Ka kristlastena peame elama ja tegutsema oma kutsumise vääriliselt. Praegune maailm on küll kaduv, aga meie üheks ülesandeks on olla head majapidajad. Meie usk peaks väljenduma meie tegudes. Nii kehtib see ka loodushoiu puhul.
Arutelu käigus otsiti ka praktilisi väljundeid, kuidas edasi liikuda. Kõige efektiivsem on alati tegeleda probleemi juurega, mis selles kontekstis tähendas südamete muutust. See aga pole inimese võimuses, vaid ainult Jeesus suudab seda. Mitmed head algatused nagu „Teeme ära“ ja erinevad talgud näitavad õiget suunda, aga tõeline südame pöördumine pöörab ka meie tegutsemise teistes eluvaldkondades. Nii jõuti palve olulisuseni ja seda nii individuaalsel tasemel, aga ka ühiselt kogukonna ja kogudusena. Teise konkreetse väljundina sai kokku lepitud kristliku loodushoiu teemaline töötuba juba 8-11. juuli Saaremal toimuval JäPe noortelaagris.
„Keskkonna teema on minule isiklikult tähtis ja hea oli arutada sellel teemal teiste kristlastega. Arvan, et kristlastel on keskkonna teemal oluline rääkida ning olla eeskujuks Jumala loodu eest hoolitsemisega,” on Triin Salmu, JäPe peakorraldaja ja „Homne toimub” seminaril osaleja seisukoht. Jumala seadustest ja tahtest lähtudes, ühiselt tegutsedes liigutakse õiges suunas, välditakse kliimaärevusega peale kippuvat lootusetust ning ollakse head majapidajad kuni päevani, mil saabub uus taevas ja uus maa.
Tekst Katarina Kaleininkas
Foto Annely Neame
