Piiblis on kirjas: „Tänage Issandat, sest tema on hea, sest tema heldus kestab igavesti!” (1Aj 16:34) Jumala arm on nii imeline asi, et me ei suuda seda kunagi täielikult mõista. Ometi saame armu osalisteks iga päev, ka siis, kui me seda ei märka. Headel päevadel on seda kerge uskuda, kuid kui kogeme läbikukkumisi või eksime, võivad tekkida kahtlused. Samasse ämbrisse kordi ja kordi astudes võime isegi Jumala ees piinlikust tunda. Võivad tekkida mõtted: „Kuidas Ta mind kasutada saab, olen ju nii ekslik! Las Jumal kasutab paremaid inimesi, kes midagi ära ei riku ja kes suudavad ustavamad olla!” Teine hirm, mis võib tekkida, on see, et meie piiratuse tõttu jääb Tema riigi töös midagi tegemata.
Sellistel juhtudel tasub meelde tuletada, et “patt ei valitse enam teie üle, kuna te ei ole Seaduse, vaid armu all.”(Rm 6:13-14) Kui eksime, saame alati Jumalat andeks paluda. Jumal ei süüdista meid, seda teeb hoopis vaenlane, kurat. Teda kutsutaksegi süüdistajaks ja võrreldakse möirgava lõviga, kes otsib, keda neelata. (1Pt 5:8) Sellepärast peab olema valvel. Halvad mõtted ei juhi meid õiges suunas ja need tuleb juba eos ära tõugata. Samamoodi on pattudega. Kui näeme, et meil on kalduvus mingile patule, siis peaksime tegema kõik endast oleneva, et sellele mitte järele anda või kui see ka juhtub, siis aina uuesti meelt parandama.
Jumala arm ei jäta meid maha, ükskõik, kui ekslikud me ka poleks. Oluline on, et meie süda hoiaks Tema poole. Jeesuse veres on meie pääste, lootus ja väärtus. Elagem siis Pauluse sõnade järgi: „Kuid tema ütles mulle: „Sulle piisab minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks.” Nii ma siis kiitlen meelsamini oma nõtrusest, et Kristuse vägi laskuks elama minu peale.” (2Kr 12:9)
Palve
Armas Jumal, palun aita meil kõiges loota Sinu armule, nii headel kui halbadel päevadel. Anna meile andeks meie patud ja aita nendest lahti lasta, isegi siis, kui see on raske. Palun kaitse meid vaenlase eksituste ning halbade mõtete eest, puhasta ja pühitse meid ning juhi täielikult Sinu armus edasi. Jeesuse nimel, aamen.
Tekst Laura Jõgar
Foto Pixabay
Artikkel ilmus ajakirjas Pluss 2/2019 Mai
Täisversiooni väljaandest saad lugeda siit