Kui inimene tuleb usule, siis kõik muutub: elu läheb lihtsaks ja toredaks, saad kõik, mida palud, ja võid elada kangelasena kuni surmani … Või siiski mitte? Esitasime Erkki Jokisele seitse keerulist küsimust.
Miks Piibel ütleb, et inimene on läbinisti halb?
Paljud teevad head, kuigi nad ei ole usklikud. Inimene loodi algselt täiesti heaks ja ka pärast pattulangemist on temas alles Jumala loodud võime teha häid tegusid. Ometi igaviku vaatevinklist ei ole inimeses midagi head, sest ta ei soovi ja tal ei ole võimetki luua osadust Jumalaga, kõige hea andjaga. Seepärast ei pääse inimene taevasse ilma Jumala abita. Rikutud inimloomus kummitab ka uskliku elus. Mind hämmastab, kui sageli oleme kristlasena passiivsed tegema head, ehkki meid on kutsutud sellisele peole, millest saadavat rõõmu jätkub jagamiseks juba praegu.
Piiblis on juttu paljudest imedest. Kas imede aeg on möödas?
Ei, sest Jumal on sama ka täna. Aga kas me näeme Jumala imesid? Mõelgem kasvõi imele, kus Jeesus muutis vee veiniks – see on suur asi. Kas võib olla, et nii suuri asju enam ei toimu? Ühe mu uskliku tuttava elus haihtus palve väel puusast kasvaja – see ei olnud inimlikult seletatav sündmus! Jeesus tõotab oma jüngritele, et nad teevad veel suuremaid imesid, kui tegi Tema maa peal olles (Jh 14:12). Ka see annab põhjust uskuda, et imede ajad ei ole möödas
Jeesus ütleb, et iga paluja saab (Mt 7:7). Miks ma siis ei ole ikkagi saanud seda, mida olen Jumalalt palunud?
Sageli me ei märka kohe vastust, vaid mõistame alles hiljem, et palvele on vastatud paremini, kui oskasime paluda. Jumal soovib meid kaitsta niisuguste palvete eest, mis võivad meile mingil kombel kahju teha või segavad Jumalal meie elus teostamast Tema täiuslikumat plaani. Teinekord on vaja ka võitlusi, et Jumal saaks meile lähedasemaks. Jeesus julgustas palvetama sellepärast, et ootaksime Jumalalt rohkem ja suuremaid asju kui need, mida ise oskame ettegi kujutada.
Paulus õhutab kristlasi olema üksmeelsed (1Kr 1:10-13), aga miks siis ristiusus on nii palju kirikuid, erimeelsusi, vaidlusi õpetuse üle jne?
Erimeelsuse juured on juba pattulangemise loos (1Ms 3). Aadam ega Eeva ei tunnistanud avalikult, et nad olid midagi valesti teinud, vaid süüdistasid teineteist. Sellest ajast alates on inimene teinud erinevat kurja, ka oma lähedastele. Vana Testament on täis lugusid vihast venna vastu, vendade kadedusest ja omavahelisest pettusest. Seega ei ole ime, et juba kiriku varasest ajaloost alates on kristlaste vahel mitmesuguseid erimeelsusi. Ka Jumala lapsed kuulutavad ülejäänud inimeste kombel endi arusaamade õigsust ja teiste vigu, selle asemel et keskenduda meid ühendavatele asjadele või ennekõike Isikule.
Heebrea kirja 11. peatükk räägib usust ja „usukangelastest”, kes tegid kõiksuguseid imelisi asju. Kuidas saan mina neist eeskuju võtta ja mis sellega kaasneb?
Usu eeskujud ei olnud tegelikult väga „pühad”. Ka Jaakob oli paras kelm. See näitab, et inimene ei pea olema veatu, et Jumal saaks teda kasutada. Neis eeskujudes kõnetab mind hoopis Jumala kutse vastuvõtmine. Inimesed jätsid harjumuspärase elu ja andsid end Jumala juhatuse alla. Nad ei teadnud, kuhu välja jõuavad, ja lootsid seepärast Jumalale. On raske ette öelda, mida selline „usuhüpe” konkreetse inimese elus korda saadab. Ometi teame, et see on kaasa toonud palju head, suurt ja imelist.
Mis „point” on Vana Testamendi prohvetiraamatutel, mis kubisevad sõjast ja kohtumõistmisest?
Prohvetite peamine sõnum on see, et ei ole mõistlik loota oma jõule või selle maailma valitsustele, vaid Jumalale. Jumal aitab hädas, aga Temast loobumine viib hävingusse. Ka Eesti ajaloos on näha tugevat Jumala juhtimist ning ütleb meie hümnisalmgi ju: ”Su üle Jumal valvaku!”
Lõpuaegadest rääkides julgustab Jeesus valvama (Mt 24:42; Lk 21:36). Mida see praktikas tähendab?
Valvamine on nii osadus Jeesusega kui ka usu hoidmine aktiivsena ja selle järgi elamine. Siin ei mõtle ma pelgalt koguduses käimist, kuigi ka see muudab valvamise lihtsamaks. Valvamine ei ole inimese sooritus, vaid Jumala antud kingitus, valvamise arm. See on oluline, kuna keegi meist ei tea päeva, mil on aeg Jumala trooni ees seista.
Artikkel ilmus 2011-aasta teises Plussis.