Ma olen juba aastaid kitarri mänginud. Eelmise aasta sügisel ülikooli minnes jäid aga kitarrid koju maha. Elu kodust eemal ei toonud kaasa muid raskusi, kui tohutu igatsuse oma kitarride järele.
Seega ühel reede õhtul koju jõudes krabasin kitarri kaenlasse ja hüppasin auto peale, et ennast kusagil mereääres tühjaks mängida. Sajusest ilmast hoolimata võtsin kitarri välja ja mängisin ja laulsin sellest, mis vähegi hingel oli, ehk siis Jumalast ja tema armust. Olles seal üksinda laulus-palves Jumala ees, kogesin ma suurt imet: vihm lõppes ja pilved hajusid mu ümbert, ning ma tõeliselt tundsin, kuidas Jumal oli minu kõrval.
Ma musitseerisin edasi, kuni lõpuks avastasin end põlvili Jumala ees, paludes, et ta annaks mulle märgi, kui ta mõistab, mida ma tema vastu tunnen, kuna sõnad ei suutnud väljendada minu tundeid.
Just siis, kui ma hakkasin kartma, kui naeruväärne võis olla Jumalalt märki paluda, langes taevast heledaim täht, mida ma eales olen näinud. Oma inimlikus rumaluses pidin ma üle küsima, kas on võimalik, et see märk nii ilmne oli, selle peale saatis Isa taevast teise tähe alla, ja ma tundsin ennast rumalana ent sellest hoolimata ka võimsana, kuna see sündmus muutis Jumala minu jaoks niisama tõeliseks kui tähed taevas.
Pärast seda pole ma kunagi üheski otsuses kahelnud, mille olen Jumalale rajanud. Koge isiklikult Jumalat, ja sa võid temas sama kindel olla. Ära kahtle Jumalas, vaid usalda Teda! On imeline, mida võime kogeda, kui unustame enda ja andume Jumalale.
Madis Ehanurm
Pluss 1/2010. Sisukord