Mina olen Laura ja mul on ütlemata hea meel saata teile eriti soojad õnnistussoovid päris ekvaatori lähistelt. Nimelt kirjutan teile Indoneesiast, maalt, mis koosneb 17 508 saarest, kus paikneb vähemalt 4 maailma kurikuulsamat vulkaani ning kus kristlane olla tähendab kuuluda esialgu veel 10% hulka 90% moslemite keskel.
Niisiis – siin ma olen, eestlasest füüsikaõpetaja ühe Indoneesia linna kristlikus koolis. Ning just täna, just praegu, kui neid sõnu kirja panen, teeb kolm klassitäit õpilasi füüsika koolieksamit, peegeldades oma töödes seda, mida nad on meie pooleaastasest koostööst õppinud.
Kuidas ma siia sain? Eks ikka Jumala kutse peale. Erinevalt aga paljudest ei ole ma iial saanud südamesse mingit kindlat riiki, kuhu minna, või viisi, kuidas Jumalat kuulutada. See, mis mind siia tõi, oli juba pea kaks aastat tagasi ootamatult südamesse tekkinud palve: „Siin ma olen, Jumal, tee minuga, mida Sa iganes tahad, ja läkita mind, kuhu Sina tahad. Ma tahan teha Sinu, mitte oma tahtmist.“ Sain seda palvet paluda aasta jagu, kuni sattusin lugema kirja Eesti misjonärilt Egon Sarvelt, kes küsis, kas keegi tahaks tulla Indoneesiasse kristlikku kooli füüsikat õpetama. Vastasin kirjale viie minuti jooksul, sest arusaamine, et see on nüüd vastus mu palvele, ei olnud mitte üksnes mu südames, vaid ilmselt ka näppudes, mis kahekordse kiirusega arvutiklahvidel lendasid.
Jah, siin ma nüüd olen, õpetades ingliskeelses kooliprogrammis lastele füüsikat. Üheskoos jagame kogemusi Jumalast ning vahetevahel on koolivabadel päevadel võimalus minna teistessegi paikadesse Kristust kuulutama. Jumal on imeline, Tema maailm on nii suur ja armas ning Tema riigi võitlust võidelda on kõige ilusam ülesanne, mis inimesele eal võib osaks saada. Olgu ta siis Indoneesias, Eestis või kusagil mujal, sest see, mis tegelikult loeb, ei ole mitte koht ja viis, vaid südamehoiak.
Lõpetan aga indoneesiakeelse õnnistussooviga: Tuhan Yesus memberkati! Issand Jeesus õnnistagu teid!
Tekst Laura Herm
Artikkel on ilmunud ajakirjas Pluss 3/2011 Juuli