Kõrge mäe otsas kasvasid kord kolm puud, kes unistasid sellest, mis neist suurena saab.
„Mina tahan olla ilus – tõeline aaretelaegas,” ütles esimene puu.
„Mina tahaksin purjetada avamerel ja kanda kuningaid,” ütles teine puu. Minust tuleb maailma kõige kindlam laev.
Kolmas puukene ütles: „Minust tuleb maailma kõige kõrgem puu! Kui inimesed heidavad minule oma pilgu, näevad nad taevast ja mõtlevad Jumalale.
Aastad möödusid ja puud kasvasid suureks. Ühel päeval ronisid mäe otsa kolm puuraidurit. Esimese raiduri kirves välkus ja esimene puu langes. Teise raiduri kirves välkus ja teine puu langes. Ka kolmanda raiduri kirves välkus ja ka kolmas puu langes.
Esimene puu rõõmustas, kui ta viidi puussepa töökotta, aga puussepp ei teinudki temast aardelaegast, vaid loomade sõime. Teisel puul oli hea meel, kui ta viidi paadimeistri töökotta. Aga temast ei saanud purjelaeva, vaid tagasihoidlik kaluripaat. Kolmanda puu raius puuraidur palkideks ja ladus riita.
Läks palju aega ja puud olid juba oma unistused unustanud, aga ühel ööl asetas noor ema oma vastsündinud lapse loomade sõime ja suur täht heitis valgust esimesele puule. Siis esimene puu teadis, et tema süles magas maailma suurim aare.
Palju hiljem astus väsinud rändur oma sõpradega kaluripaati. Pea puhkes suur torm ja teine puu värises hirmust. Ta teadis, et ta on liiga nõrk. Rändur tõusis püsti, sirutas käe välja ja ütles: „Jää vait, ole tasa!” Torm vaikis. Teine puu mõistis, et ta kandis taeva ja maa Kuningat.
Ühel reede hommikul võeti kolmas puu kuuri alt välja ja viidi mäele. Ta kuulis vihaseid hüüdeid. Ta värises, kui sõdurid naelutasid tema külge käsist ja jalust mehe. See oli julm. Kolmas puu tundis end olevat inetu ja vääritu.
Aga pühapäeva hommikul, kui päike tõusis ja maa värises kolmanda puu all, ta mõistis, et Jumala armastus oli muutnud kõik. See oli teinud esimesest puust kauni, teisest tugeva ja alati kui inimesed vaatasid kolmandat puud, nad mõtlesid Jumalale.
-Heli Pruuki kogumikust “Jutustan Sinule loo”