„Pea meeles, et sa pead hingamispäeva pühitsema! Kuus päeva tee tööd ja toimeta kõiki oma talitusi, aga seitsmes päev on Issanda, sinu Jumala hingamispäev. Siis sa ei tohi toimetada ühtegi talitust, ei sa ise ega su poeg ja tütar, ega su sulane ja teenija, ega su veoloom ega võõras, kes su väravais on. Sest kuue päevaga tegi Issand taeva ja maa, mere ja kõik, mis neis on, ja Ta hingas seitsmendal päeval: seepärast Issand õnnistas hingamispäeva ja pühitses selle.“ 2Ms 20:8-11
„Aeg on raha,“ ütleme sageli, aga me petame ennast. Aeg on tähtsam kui raha. Raha saab asendada, aega mitte. Õigem oleks öelda: „Aeg on hindamatu.“ Kui me seda teeksime, siis ehk kohtleksime oma tunde ja päevi suurema lugupidamisega. Kuna aeg on muutumatu ja sellega ei saa kaubelda, on selle kasutamine eluliselt tähtis. Õigupoolest, nagu on paljudes teisteski eluvaldkondades, valitseb selles, kuidas me oma aega kasutame, täielik segadus. Kui me ei ela oma prioriteetide järgi, elame survetele järele andes.
Mul on kindel veendumus, et uue sajandi hakul on meil vaja taaselustada ajalooline tava eraldada üks nädalapäev puhkuseks. Ma usun, et meie vaimse ja füüsilise tervise, meie perekondade, suhete, vaimsuse ja ühiskonna pärast on meil kõigil tarvis hingamispäeva.
Dorothy Bass raamatus Practicing Our Faith on öelnud: „Orjad ei saa võtta vaba päeva, vabad inimesed saavad.“ Kumb sina oled?
Kord nädalas on hingamispäev meile meeldetuletuseks, et me oleme asendatavad oma tööl ja maailmas, aga mitte oma perekonnale, kogukonnale ja Jumalale. Me peame näitama eeskuju, näitama kallihinnalise aja kasutamisega, et Jumal on Issand.
-Katkend J.John’i raamatust „10 käsku 21.sajandil“