Paljud noored unistavad kuulsusest, aga kas menu toob õnne ja annab elule mõtte? „Eesti otsib Superstaari” kandidaat ja rokikultusest küllastunud trummar räägivad oma eesmärkidest.
Marit Kiiker, 19,
Saaremaalt
Minu suurim unistus on olla edukas muusik! Olen juba lapsepõlvest saadik muusikaga tegelenud ning käisin ka muusikakoolis. Kahtlemata on musitseerimine üks mu lemmiktegevusi ning põhjusi, miks registreerisin end telesaatesse „Eesti otsib superstaari“. Lauluvalik pole veel kindel, võimalik, et esitan midagi Miley Cyruse repertuaarist, seega popmuusikat. Naudin väga ka eesti keeles laulmist, kuulan hea meelega näiteks Hedvig Hansonit. Superstaari saatesse tahaksin saada, sest see oleks igati tore kogemus ja annaks võimaluse lisada Eesti muusikamaastikule midagi omapärast. Lisaks sellele võib saate kaudu leida muusikamaailmas kasulikke tutvusi ning annaks sõpradele põhjust minu üle rõõmu ja uhkust tunda. Oleksin saatesse pääsemise üle äärmiselt õnnelik, ent samas teadvustan endale, et mul saab kindlasti olema küllaltki pingeline aeg. Seejuures pean olulisimaks just kogemust. Saatesse minnes küsitakse ja tahes tahtmata tuleb mõelda ka sellele, milline eeskuju oleksin. Usun, et annan Eesti noortele head eeskuju, sest olen nooruslik ja õrn saarepiiga, nagu mind on nimetatud. Ausalt öeldes pean tunnistama, et ei oska seda kõike veel päris hästi ette kujutada. Tulevikus näen ennast meelelahutusäris ningsellega seoses kavatsen kindlasti panustada ka heategevusse. Kui mõelda, kuidas saatesse pääsemine mu elu muudaks, siis olen veendunud, et kuulsuse tõttu muutuks nii mõndagi. Näiteks kasvõi tänaval käimine oleks tõenäoliselt keerulisem, kui inimesed mind ära tunnevad. Üldiselt suhtun kuulsusesse hästi.
Anton Laurila
Noorena unistasin misjonäriametist, hiljem aga muutus see sooviks saada maailma parimaks trummariks. Rokkar minust ka sai. Tuntud muusiku staatus ei peatanud mind unistamast,hoopis vastupidi, igatsesin aina suuremat au ja kuulsust, kuni hetkeni, mil avastasin, et mu unistused olid muutunud luupainajaiks. Pärast ühte kontserti Saksamaal üritasin endalt üledoosiga elu võtta, sest nägin, et ei suuda oma elukäiku muuta. Olin teinud jätkuvalt haiget neile, keda armastasin. Sattusin kinnisesse psühhiaatriakliinikusse. Esimesel nädalal võtsin nii palju rahusteid kui võimalik, kuni leidsin end liikumisvõimetuna pikali palati põrandalt. Palvetasin Jumala poole, öeldes: “Kui Sa oled tõeline, siis aita mind, sest Sa oled ainus, mis mulle veel jäänud on!“ Järgmisel hommikul äratas mind arst – mu vereproovide tulemused olid saabunud. Ma ei surnud ravimite üledoosi tõttu, kuna mul oli tekkinud immuunsus nende vastu. Arst ütles, et see on ime ja peaksin olema õnnelik. Sellest hetkest peale elan vabana, kuna Jeesus murdis mu minu endise elu ahelaist vabaks. Praegu oma elule tagasi mõeldes võib paljut kahetseda, samas aga tean, et kõik on olnud suurema plaani huvides. Pidin selle läbi tegema, et ühel päeval olla abiks inimestele, kes maadlevad samade probleemidega. Raske on kedagi aidata, teadmata, mida ta tegelikult läbi elab. Kui oleksin jälle teismeline, unistaksin endiselt muusikukarjäärist, kuid palvetaksin Jumala tahte sündimist. Kui soovid kuulsust ja edu ainult enda pärast, ei saavuta sa iialgi rahulolu, pigem leiad end vastupidisest olukorrast. Usalda Jumalat, sest vaid Tema annab meie eluletõelise tähenduse. Kui sa ikka veel kahtled, kas rock’n’rolli elustiil on kõike väärt, siis minu vastus on „ei ole“. Kui sa mind ei usu, küsi neilt: Elvis, Freddie Mercury, Kurt Cobain, Jimi Hendrix jne. On see seda väärt?!