Nii pikalt kui mäletan, on meil peres peetud jõule tänini kestvate traditsioonidega. Tuleb tunnistada, et mõned on unustatud või ära jäetud erinevatel põhjustel, näiteks kolimisega. Järgnevalt tahangi jagada teiega meie pere jõulutraditsioone, mis meenutavad mulle kauneid aegu, kui olin veel väike laps.
Mu vanemad olid Hiinas misjonärid ning mitmed mu elu jõulud on seal peetud. Kui kätte jõudis esimene detsember, saime oma jõulukalendrist kommi jõuluinglikese käest. Need jõulukalendrid on siiani alles! Me ei saanud lubada enda korterisse elusat kuuske, mis lõhnab oivaliselt ning loob jõulutunde, vaid meil oli suur plastikkuusk. See oli ilus, kuid mitte elus. Mäletan seda päeva, kui pidime kuuse tuppa panema. Isa võttis kõrgelt kapist alla suure pikliku pappkasti, kus olidki meie kuuse jupid. Kuusk üleval, ehtisime selle kolmandal advendi hommikul ära.
Kuid ega sellega traditsioonid ei lõpe. Jõululaupäeva hommikul luges isa meile jõuluevangeeliumi ning sellele järgnes rikkalik hommikusöök. Õhtul ootasime õe ja vennaga, millal ilmub ukse taha päikeseprillide ja kunsthabemega jõuluvana, kes oli kohutavalt mu isa moodi!
Järgmistel jõulupäevadel veetsime jõule koos meie kristlastest Hiina sõprade ja tuttavatega. Meie, laste, lemmiktädi rääkis meile veelkord jõululugu flanell-kujukestega ning me laulsime koos paar jõululaulu. Kinke said kõik lapsed onu Aaroni ja tema abikaasa käest, sõime sõpradega koos korraliku õhtusöögi, kust ei puudunud suur kana või kalkun. Pärast sööki süütasime küünlad ning laulsime ning ülistasime Jumalat, et ta saatis meile Jeesuse.
Praegu, kui oleme juba mitu mitu aastat Eestis tagasi, on meil teised traditsioonid lisandunud. Võtame aega sugulastele ning sõpradele, toome tuppa päris ehtsa ja lõhnava kuuse. Aastatega lisandub erinevaid traditsioone juurde. Sellised on minu pere armsad jõulud!
Tekst Marilill Roosimaa