Vaadates tagasi oma elule, siis näen, kuidas Jumal on õnnistanud mind kõikides elu valdkondades. Mu ümber on tõeliselt armastav perekond ja väärtuslikud sõbrad. Ma armastan oma kogudust ja olen põnevil sellest, mida Jumal on selle kaudu teinud minus ja inimestes mu ümber. Lisaks on Jumal andnud mulle hea hariduse, töö ja kodu.
26-aastaselt jõudsin eluetappi, kus arvasin, et kõik minu õnnistused on Jumala poolt juba nii-öelda kätte antud ja mul pole mõtet enam midagi enamat igatseda. Samas tundsin, et järgmine loogiline ja loomulik samm oleks pere rajamine. Küsisin Jumalalt, miks ma ikka veel üksi olen? Miks mu sõbrad said abiellununa koos elu alustada? Mina pidin üksinda kolima uude koju ja tegema üksi kõik valikud. Miks mu sõbrad saavad koos oma abikaasaga koguduses juhtida mõnda gruppi või tööharu? Mina aga teenin üksinda Jumalat. Miks mina pean hoidma oma sõprade lapsi? Ma tahan oma lapsi kasvatada. Kas ma olen määratud jääma vallaliseks? Aga mis siis, kui ma ei tunne sellist kutsumust? Ma täitusin miks-küsimustega ja muutusin kannatamatuks, sest Jumal ei andnud mulle vastuseid, mida ootasin.
Minu sees valitses tühjus ja kurbus. Ootasin Jumalalt julgustust ja selgust oma elu jaoks. Hoidsin neid mõtteid enda sees, kuni tundsin, et pean end avama oma lähematele sõpradele. Samuti küsisin nõu paarilt abielunaiselt koguduses. Vastus, mille sain, oli ikka ja jälle see sama, „Ole kannatlik! Otsi Jumalat, sest Temal on parim plaan sinu jaoks!” Aitäh, selle imelise soovituse eest! Mitte, et ma selle kõige eest juba ei palvetaks ja Jumalat ei otsiks! Olin täis trotsi ja kurbust. Ma üritasin end Jumala ees välja vabandada, öeldes, „Ma ju teenin Sind. Ma jüngerdan inimesi, palvetan ja panustan nendesse oma aega ning lisaks teenin koguduses mitmes valdkonnas kaasa.” Kas sellest kõigest on ikka vähe?
Pärast ligi aastast tühjust ja kurbust mõistsin, et ma ei saa enam sellise suhtumisega edasi elada. Ainus, kes mind aidata saab, on Jumal. Läbi pisarate otsutsasin, et igal raskel hetkel palun Jumalalt kannatlikkust ning toon Talle tänu. See oli raske, sest esialgu ma ei leidnudki sõnu, kuidas Jumala poole veelgi alandlikumalt palvetada. Ma lihtsalt ootasin Teda ja tänasin selle elu eest, mis Ta mulle kinkinud on. Seejärel küsisin igapäevaselt Jumalalt, mida ma pean endas muutma, et Temas kasvada.
Püüdsin rohkem lugeda Piiblit ning otsisin sealt vastuseid oma küsimustele. Hb 10:36 „Teile läheb vaja kannatlikkust, et te Jumala tahtmist täites saaksite kätte tõotuse.” See kõnetas mind ja sai mu elu motoks. Aegamööda mõistsin, kui palju on valdkondi, milles mu süda peab Jumalale murduma. Läbi murranguliste palvete, prohveteeringute, sõprade julgustuse, uute andide avaldumise jm näitas Jumal mulle oma ustavust ja õpetas olema kannatlik oma igatsuses. Ühel hetkel mõistsin, et ma ei ole üksi, vaid Jumal on täitnud mind rõõmu ja armastusega, mida ei suuda mitte keegi pakkuda. Ma sain vabaks oma valehäbist olla vallaline ja tänu sellele sai Jumal minu kaudu hakata tegema palju suuremat, kui oskasin ette kujutada.
Ma mõistsin, et vaid läbi oma tühjuse ja üksinduse sai Jumal õpetada mulle püsivust ja kannatlikkust. See on olnud mitmeaastane protsess, mille käigus Jumal murrab mu südant, meelsust ja suhtumist. Mul ei ole tänaseks sõrmust sõrmes ja ma tunnen, et see polegi kõige tähtsam. Hoopis olulisem on see, mida ma olen õppimas Jumala kohta ning kuidas saaksin Talle veelgi lähemale kasvada. Minu kannatlikkus ja igatsus on pandud proovile, kuid see on sundinud mind üha sügavamalt otsima Jumalat. Selle tulemusena on ta näidanud mulle külgi, milles olen pidanud muutuma.
Tekst Lisete Lige
Foto Unsplash