Kui olin neli kuud kristlane olnud, tundsin, et Jumal on mu maha jätnud. Ma ei kogenud enam Tema ligiolu, ei saanud palvetele vastuseid, ei kuulnud Ta häält. Hakkasin rohkem nõudma, et Ta näitaks ennast mulle, teeks mõne asja paremaks, aga see ei läinud nii. Siis hakkasin teooriaid välja mõtlema, kuidas Jeesus, Jumal ja loodus on seotud, kuid see, mida mõtlesin, oli totter. Olin läinud teist teed ja ei teadnud enam, mis on õige. Ühel päeval jooksin metsa, kus langesin põlvili ja palvetasin taeva poole. Kui olin palvetamise lõpetanud, läks üks koht taevas valgemaks ja tundsin, et see vaatab mind.
Matteuse 24:32-33 ütleb: ”Ent viigipuust õppige võrdumit: kui selle okstele tärkavad noored võrsed ja ajavad lehti, siis te tunnete ära, et suvi on lähedal. Nõnda ka teie, kui te näete kõike seda, tundke ära, et tema on lähedal, ukse taga!”
Jumal annab meile sageli erinevates olukordades märku, iseasi, kas oskame seda kuulda või näha. Ta juba ootab, kui jookseme Talle sülle ning embame Teda. Vahel Ta vaikib, sest see on parim vastus teatud aegadel. Aga Ta ei jäta meid mitte kunagi. Isa on seda oma sõnas kinnitanud: ”Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni” (Mt 28:20). Jumal ütleb, et Ta on igavesti meiega! See ongi vastus, kus Ta on.
Kui Sul on raske, võid tõmbuda linnakärast eemale – sinna, kus saad rahus olla. Võta kaasa Piibel ja kuula Jumala häält ning tunneta Tema ligiolu. Mulle oli see suureks abiks. Kuigi elan maakohas, vajasin siiski kodust eemale minna. Järgnev palve aitas mind, ja loodan, et aitab Sindki.
Kallis Taevane Isa,
ma olen eksinud Sinu vastu ning tahan üha enam teada, kus Sa oled ja mis on Sinu plaan minu elus. Alandun Su ette. Võta ära halb ja täida mind heaga. Palun aita mul näha terviklikku plaani mu elus ja juhata mind nendeni, kes ei tea veel Sinust, kes kahtlevad Sinus või otsivad Sind. Palun näita mullegi valgust pimedas orus, kui käes on kitsikus. Andesta mu patusele hingele, sest olen endale andestanud. Aitäh, et võin olla Su laps ajastute lõpuni.
Jeesuse nimel, aamen.
Tekst Triin-Mary Raudkivi
Foto Pixabay
Artikkel ilmus ajakirjas Pluss 1/2016 Märts
Täisversiooni väljaandest saad lugeda siit