Paljud meist on kindlasti tuttavad Johannese evangeeliumis leiduva seitsme „Ma olen” väitega, mis Jeesus esitab enda kohta. Need on pildid, mis aitavad meil paremini mõista, kes on Jeesus. Nende kõrval on Piiblis veel palju teisigi pilte ja sümboleid Jeesuse olemuse avamiseks. Järgnevalt vaatleme neist seitset.
Prohvet (5Ms 18:15 ja Ap 3:18-23)
Läbi sajandite saatis Jumal Iisraeli rahvale prohveteid, et edastada neile oma sõnu ja ilmutada iseennast. Prohvetite läbi kutsus Jumal oma rahvast meeleparandusele, kui nad olid Temast ära pöördunud. Enne Jeesuse tulekut oli olnud nelisada aastat vaikust, mil Jumal ei saatnud juutidele ühtegi prohvetit, kuni tuli Ristija Johannes. Tema tuli sillutama teed viimasele ja ülimale prohvetile, Jeesusele Kristusele, kes on andnud lõplikud sõnad kõigile inimestele: „Parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse!” (Mk 1:15)
Kuningas (1Sm 8:1-9 ja Ilm 17:14)
Kaua enne seda, kui Iisraeli üle valitsesid kuningad, valitses Jumal ise läbi preestrite ja kohtumõistjate Kuningana oma rahva üle. Ent prohvet Saamueli vanaduses nõudis Iisraeli rahvas endale samasugust kuningat, nagu oli kõigil ümberolevatel paganarahvastel. Oma pikameelsuses Jumal lubaski seda, ent käskis siiski Saamueli, et ta kuulutaks juutidele ette „selle kuninga õigust, kes hakkab nende üle valitsema!” (1Sm 8:9). Jeesus Kristus aga pole lihtsalt maine kuningas, vaid kuningate Kuningas, kes valitseb kõige ja kõikide üle.
Sulane (Js 42:1-9; 49:1-7; 50:4-11 ja 52:13-53:12)
Prohvet Jesaja raamatus leiame me neli „laulu” Jumala Sulasest. Need laulud suunavad Iisraeli rahva silmad Messiase peale, kes vabastab vange vangistusest (Js 42:7), virgutab väsinut sõnaga (Js 50:2) ja oli haavatud meie üleastumiste pärast, et meil võiks olla rahu (Js 53:5). Jeesus alistus täielikult oma maise eluaja jooksul Isale, tehes kõik, mis oli vajalik meie päästeks ning kogu õiguse täitmiseks (Mt 3:15).
Jaakobi Allikas (Jh 4:1-42 ja 1Ms 33:19)
Johannese evangeeliumi neljandast peatükist loeme lugu sellest, kuidas Jeesus puhkab Samaarias kaevu kõrval, mis usuti olevat seesama, mille kaevas Iisraeli rahva esiisa, Jaakob, teise nimega Iisrael. Seal vestleb Jeesus ühe Samaaria naisega ja ütleb, et Tema käest saab elavat vett, mida juues ei janune enam keegi. Samaarlanna vastus on järgnev: „Ega siis sina ole suurem kui meie isa Jaakob, kes andis meile kaevu…!?” (Jh 4:12) See küsimus meie jaoks vastust ei vaja, kuna teame, et tegu on elava Jumala Pojaga, kes on igavese elu allikas. Jaakobi allikas andis vett, mida juues tekib hiljem taas janu, ent Jeesus on allikas, kellest juues on meil igavene elu, mis ei kustu!
Ülempreester (Hb 4:14-16 ja Js 53:9)
Jumala antud Seadusega määrati Iisraeli rahva seast leviidid, kes pidid olema preestriteks. Nemad tõid ohvreid Jumala ette rahva pattude lunastamiseks. Üks preester valiti alati ülempreestriks, kes läks korra aastas pühapaiga kõige pühamasse kohta, et ohverdada kogu rahva teadmatult tehtud pattude eest. Need ülempreestrid olid puudulikud inimesed, kes pidid esmalt ennast pühitsema enne, kui said rahvale lepitust tuua. Nad olid piiratud ka oma nõrkuses, iseenda nõrkuse pärast pidid nad olema leebed ka rahvaga. (Hb 5:2). Jeesus on nüüd meie viimane ja laitmatu ülempreester, vaba patust, vahemeheks meie ja Jumala vahel.
Tall (Js 53:7 ja Ap 8:32-35)
Kogu Vanas Testamendis kirjeldatud patuohvrite ülim tähendus oli väga lihtne. Oli selge, et keegi peab kannatama patu eest (Hb 10:30). Mõisteti, et ohvrid, mida juudid tõid, olid puudulikud ja vajasid kordamist. Need ei pakkunud täielikku lunastust pattudest, mis sooritati pärast ohvrit. Probleem oli selge: vaja on paremat, laitmatut ohvrit, mis võtaks kogu meie patu lõplikult ära. Kristus oli see viimane, lõplik ja laitmatu Ohvritall, kelle peale Jumal valas välja kogu oma õiglase viha, et kõik meie mineviku, oleviku ja tuleviku patud võiksid olla andeks antud.
Messias
Kokku moodustab see lõpuks ühe selge pildi: kõik puudulik ja poolik, kõik prohveteeringud näitavad ühe täiusliku, täieliku ja lõpliku päästja – Messia poole. Tema, kes on laitmatult õige, elanud Jumalale meelepärast elu ja läinud risti peale ohvrina meie pattude eest, et meil võiks olla igavene elu. Et võiksime olla lepitatud Jumalaga igaveseks. Ka kogu Vana Testament suunab meid evangeeliumi poole. Olgu see meile julgustuseks, et lugedes näha Kristust igas loos ja igal leheküljel!
Tekst Artur Sirk
Foto Unsplash
Artikkel ilmus ajakirjas Pluss 4/2019 Detsember
Täisversiooni väljaandest saad lugeda siit