Aga kõik tölnerid ja patused lähenesid Jeesusele teda kuulama. Ja variserid ja kirjatundjad nurisesid, öeldes: „Tema võtab vastu patuseid ja sööb koos nendega!”
Siis ta rääkis neile selle tähendamissõna: „Missugune inimene teie seast, kui tal on sada lammast ja ta ühe neist kaotab, ei jäta neid üheksatkümmend üheksat kõrbe ega lähe kadunule järele, kuni ta tema leiab? Ja kui ta on tema leidnud, siis ta võtab tema rõõmuga oma õlgadele ja kutsub koju jõudes kokku sõbrad ja naabrid, öeldes neile: „Rõõmustage koos minuga, sest ma olen leidnud oma kadunud lamba!” Ma ütlen teile, nõnda on taevas ühe meeltparandanud patuse pärast rohkem rõõmu kui üheksakümne üheksa õige pärast, kellele ei ole vaja meeleparandust.
Või milline naine, kellel on kümme drahmi ja kui ta ühe drahmi on ära kaotanud, ei läida lampi ega pühi maja ega otsi hoolega, kuni ta selle leiab? Ja kui ta selle on leidnud, kutsub ta kokku sõbrad ja naabrid, öeldes: „Rõõmustage koos minuga, sest ma olen leidnud oma drahmi, mille kaotasin!”
Nõnda, ma ütlen teile, tõuseb rõõm Jumala inglite ees ühe patuse pärast, kes meelt parandab.”
(Lk 15:1-10)
Miks Jeesus rääkis sellise loo? Esiteks selleks, et tollal inimesed samastusid sellega – paljud neist olid karjakasvatajad ning mõistsid seda võrdpilti. Teiseks toob Jeesus selle looga välja tegelikult kogu kristluse olemuse. Tema on karjane, meie lambakari. Meie oleme lapsed, tema hoolitsev lapsevanem.
Meie, ka kristlastena, eksime oma teelt. Läheme uitama, anname oma ihadele järgi ja otsime paremaid rohumaid. Võib ka juhtuda, et me ei saa ise sellest sageli tükk aega aru, et me eksinud oleme. Kuid siis ühel hetkel jõuab see meile kohale ja siis me palume ja hüüame Jeesust appi. Meil on vaja oma karjast, kes meid koju tagasi juhatab.
Selles piibliloos on veel midagi huvitavat. Kui lammas on karjast maha jäänud, eksinud ja üksi jäänud, tardub loomake seda märgates ning ei suuda šokist ennast liigutadagi. Ta on hirmul ja suudab vaid häälitsedes appi hüüda. Kui karjane kuuleb oma kadunud lamba häält kusagilt karjumas, läheb ta otsima. Kui ta lamba leiab, ei kutsu ta lammast nimepidi “tule nüüd siia!” või “hakka nüüd liikuma”. Ei, karjane saab aru, et lammas on hirmust nii halvatud, et see lammas tuleb sülle võtta ja karja juurde tagasi tassida.
Samamoodi nägi Jumal, kuidas inimkond oli sarnases seisus, halval teel ja eksinud. Kuigi inimesed seda ise ei teadnudki. Jumal, Karjane, tuli ise meie juurde ja võttis meid sülle ning kandis enda juurde tagasi. Jumal sai lihaks, Jeesuseks, ja kõndis inimeste keskel. Jumal teab, et inimestena ei saa me ise midagi enda päästmiseks teha. Ta tuli ise eksinud inimese juurde, et teda õigesse kohta tagasi viia. Seda ei ole kunagi enne juhtunud ega juhtu ka enam. Kristlus on ainuke usund maailmas, kus Jumal on saanud inimeseks ja tulnud ise inimest päästma, nähes et meie patused olendid ei ole suutelised iseennast päästma. Meil piisab vaid oma hääl tõsta Jumala poole ja Ta kuuleb meid ning Jeesus tuleb ja tõstab meid jälle üles.
Meil on armastav lapsevanem, kes tuleb ja tõstab meid üles, kui oleme kukkunud. Lapsevanem, kes ei karista selle eksimuse eest, vaid rõõmustab, et eksinu on tagasi.
Tekst Triin Salmu