Kas kuulus american dream ka tegelikult eksisteerib? Laura nägi New Yorgis Suure Õuna pahupoolt. Milline on elu siis, kui villa asemel on ostukäru ja voodi asemel papitükk?
24-aastane Laura viibis kuus nädalat vabatahtlikuna Ameerika Ühendriikides, et aidata nii vaimse kui ka füüsilise puuduse all kannatavaid inimesi. Sotsiaaltööd õppiv Laura otsustas sõbra eeskujul minna vabatahtlikuna New Yorki vaeseid teenima. Tahe oli suur, aga sobivat aega oli raske leida. Eelmisel suvel sai Laura teate, et oli võitnud loterii peavõidu – lennufirma 500-eurose krediidi, mis oli täpselt USAsse sõiduks vajaminev summa. Polnud kahtlust, et Laura USAsse minek on Jumala tahe. Kontakteerunud New Yorgis asuva organisatsiooniga New York City Relief, lendaski Laura talvise koolivaheaja alguses Ühendriikidesse.
Võimalus aidata
Päevad vabatahtlikuna algasid varakult. Hommikupoolikul valmistati ette söögid ja riided, mida jagati spetsiaalsetest bussidest. Tegu oli vanade ümberehitatud koolibussidega. Enne teeleminekut palvetati ühiselt, et kogu grupi tegevus võiks olla Jumala poolt juhitud. Iga päev veedeti täpselt neli tundi inimestega suheldes – nendega koos palvetades ja neile tarbekaupu jagades. Otsiti varjupaiku, kuhu abivajajad minna saaksid. Üks lugu on Laurale eriliselt meelde jäänud. „Paar päeva enne jõule kohtasin vanemat naisterahvast, kellega tahtsin suhelda, kuid kahjuks ootasid mind tol päeval muud kohustused.” Laura palvetas, et naine tuleks järgmisel päeval tagasi, ent seda ei juhtunud. Kogu jõulude aja oli Laura palvetanud, et tal oleks võimalus veelenne tagasisõitu tolle naisega kohtuda. „Eelviimasel tööpäeval tuli naine taas – see oli selge palvevastus!” Selgus, et naisel puudus ID-kaart ja ka kodu, ning Laural oli võimalus teda aidata. Enne USAsse minekut oli Laura õppinud piiblikoolis ning töötanud peamiselt lastega. Täiskasvanutega tegelemine oli tema jaoks küllaltki võõras, ent samas huvipakkuv valdkond. „Olinsõbra käest kuulnud päris palju ja seetõttu oli üsna lihtne ette kujutada, mis mind teisel pool ookeani ees on ootamas.” Laura ei läinud unistustemaale, nagu paljud Ameerikat oma vaimusilmas ette kujutavad. Ta seisis keset reaalsust ja reaalseid inimesi, mitte keset pettekujutelmi.
Imelised plaanid
Nädalad, mis Laura Ühendriikides veetis, oli justkui paranemise aeg. Ta kasvas suhtes Jumalaga ning tundis Jumala võimast, eelnevalt kogetust sootuks erinevat armastust. Kasvas enesekindlus ning täienes keeleoskus. „Minu jaoks oli suurim rõõm jagada New Yorgis Jumala armastust nendega, kes sellest kõige enam puudust tundsid.“ Laura julgustas sealseid inimesi – rääkis sellest, kui imelised plaanid on Jumalal igaühe jaoks, kui me Teda vaid järgime ja usaldame! Laura innustab kõiki teenima meid ümbritsevaid inimesi, olgu nad siis meie pere, sõbrad või hoopis elu hammasrataste vahele jäänud heidikud. „Andjale ei jää tühjad käed, ka tema saab andes – vahel isegi rohkem, kui saaja ise!”
Tekst Tuuli Varik
Artikkel ilmus 2011 aasta viimases Plussis.