Iiob oli jumalakartlik ja ustav mees, kes kaotas kõik, mis tal oli. Vanas Testamendis on temast ning tema sõprade väitlustest kirjutatud terve raamat. Ta pidi taluma suuri kaotusi, lähedaste eemale hoidmist, valesüüdistusi ja valu, mille käigus mehe vagadus aina rohkem ja rohkem proovile pandi.
Kaotades kõik
Keegi ei tea täpselt, millal Iiobi raamat on kirjutatud. See võib olla kirjutatud enne Moosese aega, aga ka peale Iisraeli vangipõlve. Sellest hoolimata, saame lugeda, et Iiob on väga jõukas ja õnnistatud mees, kel seitse poega ja kolm tütart. Olles väga jumalakartlik, toob ta regulaarselt kõigi oma laste eest Jumalale põletusohvreid, mõeldes: „Võib-olla on mu pojad pattu teinud ja südames Jumalat neednud.” (Ii 1:5)
Ühel päeval aga tuleb saatan Jumala ette Iiobit süüdistama, et too on ustav ainult Jumala kaitse ja õnnistuste tõttu. Vastupidise tõestamiseks laseb Jumal Iiobit proovile panna. Selle tulemusena hukkuvad mehe loomakarjad, töölised, isegi tema lapsed. Iiobi reaktsioon on aga ootamatu. Ta käristab oma kuue, ajab pea paljaks, heidab maha, kummardab ja ütleb: „Issand on andnud ja Issand on võtnud; Issanda nimi olgu kiidetud!”(Ii 1:21). Ta ei patusta oma suuga ega virise oma probleemide üle. Ka siis, kui temalt endalt võetakse tervis, mõtleb ta Jumala peale.
Sõpra tunned hädas?
Iiob ei ole keerulisel ajal üksi. Õnnetustest kuuldes tulevad sõbrad talle kaastunnet avaldama. Koos istuvad nad 7 päeva ja ööd vaikuses, sest näevad, kui suur oli nende sõbra valu. Lõpuks vaikimine lõppeb, ahastuses Iiob neab oma sündimist. Ta ei mõista, miks nii palju õnnetusi on lastud talle osaks saada, kuigi ta on alati Jumalat südames hoidnud. Mees soovib lihtsalt, et Jumal juba ära otsustaks, mida temaga teha, kuid vastus ei taha tulla. Sõbrad ei jaga Iiobi mõtteid. Tahtes teda aidata, manitsevad nad Iiobit ennast muutma ja meelt parandama. Nad usuvad, et sellised õnnetused tabavad ainult neid, kes on pattu teinud.
Iiob aga ei olnud oma usust kaugenenud, vaatamata küsimustele ja kahtlustele, oli ta just vastupidi üritanud alati Jumalat leida ning Tema lähedal olla. Niisiis heidabki ta oma usukaaslastele ette, et need teda asjata manitsevad: „Aga mis tähendus on teie noomimisel? On teil kavatsus mu sõnu laita?”(Ii 6:25-26). Kõige selle jooksul meenutab Iiob oma õnneaega ja inimelu kaduvust. Kuigi ta ei mõista, miks temaga see kõik juhtus, suudab ta kuulutada ning öelda: „Vaata, Issanda kartus – see on tarkus, ja hoidumine kurjast on arukus!”(Ii 28:28). Selline hoiak on imetlusväärne, sest kui paljud suudaksid oma kurbadel hetkedel veel Jumalat nõnda kiita ja usaldada?
Tõe rääkimine
Peale pikki otsinguid ja vestlusi vastab Jumal ise Iiobile: „Kes on see, kes mõistmatute sõnadega tahab varjutada minu nõu?”(Ii 38:2). Ta küsib Iiobilt asju, mida ainult Looja saab teada. Nüüd Iiob kahetseb oma sõnu ja nõudmisi kõigest aru saada. „Ma olen jutustanud, millest ma pole aru saanud, asjadest, mis mulle on imelikud ja mida ma ei mõista.“ (Ii 42:3) See on kannatusi kogenud mehe vastus Jumalale. Tähtsaim ei olegi alati kõige mõistmine, vaid hoopis tõe rääkimine ja uskumine.
Raamatu lõpus mõistab Jumal Iiobi õigeks. See on oluline ka tänapäeval, kui paljud ei mõista või pole kindlad selles, mis on tõde. Tema sõbrad aga pidid tooma ohvri ja laskma Iiobil enda eest palvetada, et oma eksimused ja vale rääkimise andeks saada. Lõpuks Jumal õnnistab oma sulast, andes talle kõik kaotatu kahekordselt tagasi.
Iiob on meile suureks eeskujuks, sest oli ka raskustes usus kindel ja valmis alistuma Jumalale. Ta tunnistas ja kahetses oma eksimusi ega rääkinud omakasupüüdlikult. Ka siis, kui sõbrad manitsesid või süüdistasid teda, rääkis ta kindlalt tõde. Nii võiksime ka meie siin ahvatluste maailmas elada ja kõnelda.
Tekst Karmel Uuselu
Foto Wikipedia Commons
Artikkel ilmus ajakirjas Pluss 4/2019 Detsember