Jaakob oli üks Iisraeli rahva esiisadest. Tema kaheteistkümnest pojast põlvnesid Iisraeli kaksteist suguharu. Kuigi vapper ja sihikindel mees, kasutas ta kõiki võimalusi oma eesmärkide saavutamiseks. Edukuse tõeline põhjus, aga oli Jumal, kes oli alati temaga.
Jaakob ja Eesav
Jaakobi vanemad olid Iisak ja Rebeka. Tema kaksikvend oli Eesav, esmasündinu, kellele kuulus õnnistus, mida ihaldas ka Jaakob. Eesav sellest aga väga ei hoolinud, pigem käis jahil. Ühel päeval näljasena koju tulles nägi Eesav venna keedetud läätsesuppi. Jaakob oli valmis jagama rooga tingimusel, et Eesav müüb oma esmasünniõiguse, millega too ka nõustus. Kuid vendadevaheline tehing polnud piisav. Palju sõltus isa Iisaku õnnistusest.
Vanas eas kutsus Iisak Eesavi ja palus tal õnnistuse saamiseks minna jahile ning teha saagist maitsev roog. Seda kuuldes õhutas ema Rebeka Jaakobit kavaluse abil õnnistus saama. Karjast võetud sikutalledest tegi Rebeka maitsva roa. Meenutamaks Eesavit ja tema karvast nahka, pandi Jaakobile selga venna riided ja sikunahad ümber käte ja kaela. Kehva silmanägemise pärast sai isa ainult puudutuste abil kontrollida kumb poeg ta ees seisab. Alles pärast, kui tõeline Eesav isa juurde ilmus, tuli pettus ilmsiks, aga asja ei saanud enam tagasi pöörata – isa õnnistus oli Jaakobile antud.
Kodukohast eemal
Selle kõige pärast vihkas Eesav Jaakobit ja plaanis teda tappa. Venna kurjast plaanist teada saades põgenes Jaakob Beer-Sebast, oma kodukohast. Teel olles aga ööbis ta ühes paigas, kus nägi unenägu. Inglid astusid mööda redelit, mis ulatus taevasse. Tema ees seisis Issand, kes ütles: „Maa, mille peal sa magad, ma annan sinule ja su soole.“(1Ms 28:13) Jaakobi sugu pidi saama paljuks ja õnnistatuks. Jumal lubas olla temaga. Oma ema venna Laabani juurde Haaranisse jõudes töötas ta seal palju aastaid, et naisteks esialgu kosida tema tütar Raahel ja hiljem Lea, ning tasuda ka kariloomade eest. Jaakobi elu polnud seal kerge, sest Laaban muutis mitu korda nendevahelisi kokkuleppeid, aga ta sai hakkama, sest Jumala õnnistus oli igas olukorras temaga.
Võitlus Jumala ja inimestega
Peale aastaid Laabani juures valmistus Jaakob rikka mehena tagasi koju minema. Vana tüli pärast kartis ta aga kohtumist Eesaviga. Käskjalgadelt kuulis ta, et Eesav tuleb neljasaja mehega – see ei olnud hea uudis. Otsustanud taas kaval olla, läkitas ta enda eel sulased loomakarjadega – kingitustena Eesavile. Ise viis ta öösel oma naised, lapsed, teenijad ja varanduse üle jõe.
Üksinda maha jäädes sattus Jaakob heitlema ühe salapärase mehega, kes lõi paigast ta puusaliigese, kuid Jaakob sai taaskord õnnistatud. See mees andis Jaakobile uue nime – Iisrael, sest ta on võidelnud Jumala ja inimestega ning on võitnud. (1Ms 32:29) Edasi minnes ja Eesaviga kohtudes vennad leppisid ning Jumal oli ka edaspidigi temaga.
Jaakobi eeskuju
Jaakobi tegudes pole just kõik kiiduväärt. Ometi kasutas Jumal teda oma plaani täitmiseks. Jaakob nõudis järjekindlalt õnnistust ja sai selle. Ka meil tasub palves nii kindlalt võidelda. Ta on eeskujuks, et erinevalt oma vennast mõtles rohkem püsivatele kui kaduvatele asjadele. Nii sai ta esmasünniõiguse, ehkki kasutas ära venna nõrkuse hetke, aga sedagi teadis Jumal ette. Juba enne vendade sündi oli kuulutatud, et „vanem orjab nooremat”.(1Ms 25:23) See ei õigusta muidugi Jaakobi lihalikust loomusest tehtud tegusid, kuid Jumala arm on suurem kui meie inimlikud teod. Jaakob õppis üha rohkem Jumalale toetuma. Usaldagem meie siis kogu südamest Jumalat, et saada Tema õnnistus mitte pettuse ja kavaluse läbi, vaid armu läbi, mida Jeesus meile pakub.
Tekst Laura Jõgar
Artikkel ilmus ajakirjas Pluss 3/2019 September
Täisversiooni väljaandest saad lugeda siit