Meie usuelus on teekonna lõpp samavõrd tähtis kui sinna kulgemine. Nii nagu stardijoonele astuv võistleja mõtleb, kuidas finišisse jõuab, võivad paljud meist võidelda hirmuga, et ei jää usus lõpuni püsima. Võime karta, et usk lakkab, tuhmub või hääbub enne, kui oleme jõudnud oma pääste täiuseni – taevasse, kus meid tehakse patust täielikult puhtaks. Vajame kindlust, et Kristuse ohver meie eest on kehtiv täna ja igavesti, et Tema Püha Vaim hoiab meid Temas. Kui me püsiksime Kristuses vaid teatud punktini selles elus, mis kasu sellest oleks igavikus? Meie ees on võitlus patuse loomusega, mis tahab, et me vaataksime oma tublidusele ja läheksime selle tõttu uhkeks. Siis võivad tekkida mõtted nagu: „See nädal ma ei teinud nii palju pattu kui muidu, Jumal armastab mind kindlasti nii väga!” Tihti järgneb sellele varem või hiljem meeleheide, kui langeme enda seatud standarditest alla poole. Meie näiline headus, millele varem lootsime, osutus nõrgaks ebajumalaks. Lootus, mis meid kristlastena täna hoiab, on selles, et Kristus hoiab omasid lõpuni välja. (Jh 17:12,15) See usk, mis on Jumala loodud on ka Jumala säilitatud. (Fl 1:6) Meie ainus lootus käia usuteel lõpuni on teadmine, et Kristus palub meie eest, et me jääks püsima. (Rm 8:34) Andku Jumal meile usku loota ainiti sellele päästele, mis tuleb väljaspoolt meid ning mitte meist endist!
Palve:
Isa taevas!
Tee seda, mida ainult Sina saad teha! Hoia mind lõpuni oma nimes ja oma päästes. Vabasta mind uhkusest ja ebajumalatest, mis ahtlevad mind päevast päeva ja otsivad minu usu hävingut. Isegi peale süüst ja patuorjusest vabaks saamist. Aita, et ma usus püsimise lootuses ei vaata nooruslikule innule, inimlikule tarkusele ja maisele optimismile. Pääste au kuulub vaid Sulle!
Palun Sind, Su Poja, Jeesuse Kristuse nimel.
Aamen
Tekst Artur Sirk
Foto Unsplash
Artikkel ilmus ajakirjas Pluss 2/2020 Mai
Täisversiooni väljaandest saad lugeda siit