Kristlase elus on erinevaid perioode. Vahel kogeme Jumalat nii elavalt, et tahame hõisata ja oleme usus julged, tahtes kõigile Temast rääkida. Vahel aga, vaimulike võitluste või raske argielu keskel, palvetame pikalt samade asjade eest vastuseid nägemata.
Olen üritanud mõne uskmatu inimesega vaielda. Seejuures on tekkinud sisemine pinge, et mis siis, kui minu sõnad ei jäägi peale. Olen tundnud end vastutavana nende olukordade eest, kus jutt läheb usu teemadele ja mina olen seltskonnas ainus kristlane. Jagasin siis oma teadmisi ja tõin näiteid nii enda kui teiste eludest, kuid miski ei suutnud inimest veenda, tema jäi ikka oma teooria juurde ja mina enda oma juurde. Pärast tundsin end rusutult, tundsin, et lisaks sellele, et minu sõnad ei muutnud teist inimest, mõjus see olukord ka minu usuelule halvasti.
Sellistes olukordades tasub tuletada meelde Pauluse sõnu: „Aga maine inimene ei võta vastu midagi, mis on Jumala Vaimust, sest see on temale narrus ja ta ei suuda seda tunnetada, sest seda tuleb mõista vaimselt. Kuid vaimne inimene mõistab kõike, ent teda ennast ei suuda mõista keegi.” (1Kr 2:14–15) Paraku kohtame rohkelt inimesi, kellele meie tarkused on narrused, ja meil pole meelevalda neid muuta. Siiski saab Jumal anda ka maistele inimestele vaimset mõistmist, nagu Ta seda meilegi andis, kui usklikeks saime. Kui Jumal inimest kutsub, siis võivad tema silmad avaneda. Seepärast peame oma uskmatute ligimeste eest püsivalt palvetama, et Jumal võiks neid päästele tuua. Samuti võib meie elu olla palju suuremaks tunnistuseks kui meie sõnad, peame lihtsalt olema kannatlikud ja usaldama Jumalat. Kui saabub õige hetk, siis tuleb meil evangeeliumit ka sõnadega kuulutada. Jumal aitab meil neid olukordi tunnetada, kuid kui asi on läinud vaidluseks, siis ei tasu sellega väga kaugele minna, sest see mõjub meile endile rusuvalt.
See aga, kas meie sõnad jäävad peale, pole kõige tähtsam. Kui inimestele on Jumalast räägitud, siis võivad need ususeemned ka kunagi hiljem tärgata ning samuti pole vastutus teiste inimeste otsuste pärast meie õlgadel. Meie tugevus pole meie sõnades, vaid selles, et oleme ära tundnud tõe, nagu on kirjutatud: „Aga me teame, et Jumala Poeg on tulnud ja andnud meile mõistmise, et me tunneksime ära Tõelise. Ja meie oleme Tõelises, tema Pojas Jeesuses Kristuses. Seesama on tõeline Jumal ja igavene elu.” (1Jh 5:20)
Palve
Armas Jumal, palun aita meil rohkem Sind usaldada ja olla siin maailmas valguseks nõnda, nagu Sina tahad. Palun päästa ära meie ligimesed, kes Sind ei tunne, ja ole neile ligi, sest nad ise ei oska Sind appi hüüda. Palun aita meil kindlalt Sinu tões püsida ja seda ka teistele kuulutada seal, kus seda vaja. Jeesuse nimel, aamen.
Tekst Laura Jõgar
Foto Freeimages
Artikkel ilmus ajakirjas Pluss 2/2018 Mai
Täisversiooni väljaandest saad lugeda siit