Oikumeenilisel kristlikul üritusel Järgmine Peatus tekkis võimalus intervjueerida JäPe toimkonna juhti Kristjan Luhametsa.
Aastal 2008 oli JäPe samuti Kambjas, kas ja kuidas on JäPe Kambjat mõjutanud?
JäPe on julgustanud Kambja noori osalema kristlikel üritustel. Festivali programm on ju hirmus heal tasemel. Kes on seda lähedalt näinud, neile pole enam mingi küsimus, kas järgmisel aastal taas osaleda või mitte. JäPe on andnud Kambja noortele julgustava kogemuse.
Milline on noorte vaimulik seisund siin piirkonnas?
Kambja noored ei erine oma eakaaslastest teistes Eesti külades või linnades. Ka vaimulik olukord on siin üsna samasugune – valdav osa on ilma jäänud kodusest kristlikust kasvatusest. Hea, kui neil üldse on olnud turvaline kodu abielus ema ja isaga. Eks noored ikka otsivad seda mõtet, miks olemas olla.
Kuidas tekkis mõte JäPega siia tagasi tulla?
Kambjas on festivali jaoks väga head tingimused – siin on kõik olemas. Juhtus nii, et sel korral oli Kambjas võrreldes teiste paikadega rohkem kohapealset initsiatiivi. See saab alati määravaks, sest see on hädavajalik festivali õnnestumiseks.
Sa oled mitmeid aastaid JäPe korraldusega seotud olnud. Kui palju on sisu ja vorm aja jooksul muutunud?
Mina olen JäPel olnud 17 korda (esimest korda 1990), esialgu hariliku osalejana, hiljem toimkonna liikmena ja nüüdseks kaks korda toimkonna juhina. JäPe on alati korraldajate ja osavõtjate nägu. Samaks on jäänud see, et JäPe on üle-eestiline noorte kristlaste kohtumispaik ja vaimuliku kasvamise koht, Jumala Sõna on siin esikohal.
Rohkem muutusi on ürituse välises küljes: silmnähtavalt on paranenud muusikaline tase ja päevakava on muutunud sujuvamaks, professionaalsemaks. Koos Eesti elu üldise arenguga on paranenud näiteks pesemisvõimalused. Kõikvõimalikud tehnilised arengud on tundmatuseni muutnud festivali ilmet, eriti kui seda võrrelda aastatetagusega.
Kas rõhuasetused on muutunud?
Kuidas võtta – on ja ei ole ka. Ma siiski usun, et olulistes ja olemuslikes küsimustes oleme hoidnud kindlat joont. Kui midagi on siiski muutunud, siis arvan, et oikumeeniline avatus on küll suuremat tähelepanu saanud.
Kuidas tuli mõte moodustada väikerühmi ja mida soovite sellega saavutada?
Väikerühmade kokkusaamisajad on festivali kavas alates 2010. aastast. Nende eesmärk on aidata osavõtjatel kuuldut-nähtut läbi mõelda, anda võimalus küsimustele ja arutelule, olla vaimulikuks toeks ning hoolitseda selle eest, et keegi festivalil ennast üksikuna ei tunneks.
Kuidas siit edasi? Kas ja kuidas on plaanis aidata osalejatel jätkata nende vaimulikku teekonda?
Meie plaan on olla toeks kogudustele. Pingutame selle nimel, et koostöö kogudustega oleks tihedam. Järgmisel korral kohtume 11.-14. juulil 2013 Pilistveres. Pane see endale kalendrisse kirja!
Rohkem infot noortefestivali kohta: www.jape.ee