Lein ehk kaotusvalu on loomulik reaktsioon armsa inimese surmale, mis hõlmab erinevaid emotsioone ja väljendusviise.
Leinaks on raske valmistuda. Võime teoorias küll teada, mida lein endast kujutab, aga reaalsuses on asjalood tihtipeale teised.
Leinajale toeks olla pole kerge, aga on siiski võimalik. Tuleb meeles pidada, et meie peamine lohutuse allikas on Jumal, kes on kinnitanud oma rahvale: „Mina, mina olen see, kes teid trööstib!” (Js 51:12) ning „Kui mu südames oli palju muremõtteid, siis sinu lohutused trööstisid mu hinge.” (Ps 94:19)
Koos palvetades
Jeesus teab, millest leinaja läbi läheb. Ta on ise tundnud kurbust ja haletsust, kui Naini linnast kanti välja surnut, oma ema ainsat poega, kelle Jeesus siis üles äratas (Lk 7: 11-15). Piiblis on salm (Jh 11:35), mis koosnebki vaid kahest sõnast: „Jeesus nuttis.” Jeesus tundis empaatiat surnud Laatsaruse õdede Maarja ja Marta vastu. Ta koges nende leina, lootusetust, valu ja kaotust. Ta nuttis, mõistis nende tundeid.
Julgusta leinajat pöörduma palves Jumala poole ja/või tehke seda üheskoos. Jumal ise lohutab meid Püha Vaimu kaudu (Jh 14:26) ja Taevane isa annab Püha Vaimu neile, kes teda paluvad (Lk 11:13). Pühakiri juhendab: Ärge muretsege millegi pärast, vaid andke Jumalale palve ja anumisega teada kõik, mida te vajate, väljendades ka tänu. Ja Jumala rahu, mida inimmõistus ei suuda haarata, kaitseb teie südant ja mõtteid Kristus Jeesuse kaudu. (Fl 4:6-7 järgi)
Lihtne on öelda: „Ma palvetan su eest!” Tegelikkuses võib see üldsegi meelest minna. Seepärast on hea võtta aega koheselt palvetamiseks. Võid küsida: „Kas ma võin su eest kohe praegu palvetada?” Usun, et keegi ei ütle sellest ära.
Kuulata ja mõista
Tihtipeale on raske leida sõnu, mida leinavale inimesele öelda. Kuidas olla toeks? Ole julge juhtunust rääkima ja kasutama ka sõna „suri”. See näitab, et oled avatud teise inimese tunnetele. Ole valmis kuulama ja laskma leinajal endal läbielatust rääkida. Ära kiirusta omapoolsete nõuannetega! Juba ainuüksi lähedus pakub tuge. Kuigi sa ei pruugi leinaja tunnetest päris täpselt aru saada, on tähtis juba see, et sa tahad mõista, kuidas ta end tunneb! Nuta koos nutjaga (Rm 12:15), näita välja empaatiat, et leinaja ei tunneks end nii üksi.
Samuti on oluline, et leinaja teaks: me oleme tema jaoks olemas ja valmis abistama, tegutsema. „Lapsed, ärgem armastagem sõnaga ja keelega, vaid teoga ja tõega,” õhutab pühakiri (1Jh 3:18). Valmista toitu, paku leinaja külalistele öömaja, pese pesu, hoia lapsi, aita asju ajada või ole autojuhiks. Lihtsad, siirad ja armastusest lähtuvad teod on alati väärtuslikud.
Jumala tõotused
Tuleta leinajale meelde Jumala tõotusi, mis võiksid sellisel raskel ajal anda tuge ja lootust. Ilmutusraamat 21:4 lubab: „Tema pühib ära iga pisara nende silmist ning surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist, ning valu ei ole enam, sest endine on möödunud.” Taevas ei ole enam ei valu, haigust ega surma. See on imeline tõotus ja lohutus!
„Issand on ligi neile, kes on murtud südamelt, ja päästab need, kellel on rusutud vaim. Ta parandab need, kelle süda on murtud, ja seob kinni nende valusad haavad,” kinnitatakse psalmides (Ps 34:19, 147:3). „Õndsad on kurvad, sest neid lohutatakse,” lisab evangeelium (Mt 5:4). Seega võime arvestada: millest ja kuidas leinaja iganes läbi läheb – Jumal on talle ligidal.
Tekst Eleri Viinalass
Foto Unsplash
Lein ja selle etapid võivad igaühel väljenduda erinevalt. Psühholoogilises kontekstis võib eristada 7 leinafaasi, mis võivad – olenevalt inimesest – kesta nädalaid, kuid või ka aastaid:
1) šokk, tardumine ja tuimus (inimene ei saa aru, mis juhtus, mis toimub);
2) eitamine (see pole võimalik, ei saa olla tõsi, ta oli ju hea inimene);
3) viha (miks ta mind maha jättis, miks ma kannatama pean);
4) enda ja teiste süüdistamine (miks on Jumal nii ebaõiglane, mina oleksin pidanud olema tema asemel, kui ma oleksin teisiti teinud, oleks ta veel elus);
5) depressioon ja masendus (ma ei taha enam kedagi näha ega sellest kuulda, elul pole mõtet, kõik on mu maha jätnud, ma ei tohi rõõmustada – see oleks reetmine);
6) leppimine olukorraga (enam ei anna midagi teha, see ei sõltu minust, olukorraga tuleb leppida, pean Jumalat usaldama);
7) ellu tagasipöördumine (tekivad uued plaanid, isikliku elu jätkamine, suutlikkus olla rõõmus).
Artikkel ilmus ajakirjas Pluss 1/2018 Märts
Täisversiooni väljaandest saad lugeda siit