Lumistest ilmadest hoolimata on alanud kevad ja sellega seoses võib eeldada, et paljude noorte kõhud hakkavad lähiajal „liblikatega täituma“. Kogu loodus tärkab kevadel elule ja samuti ka meie inimestena, kuna oleme siiski osa loodusest. Minu meelest oleks täiesti paslik nimetada kevadet armastuse aasta-ajaks.
Kuidas aga defineerida armastust? Kindlasti on paljud poisid/noormehed lubanud oma kallimale tuua nii kuu, tähed kui ka päikese – ja mida olekski veel romantilisem lubada. Kes meist aga julgeks oma kallimale öelda, et ma armastan sind nii palju, et ma olen nõus koeraga väljas käima ja prügiämbrit tühjendama ning ehk ka teinekord tube koristama? Kumb armastusavaldus on aga suurem?
Mõtleme korraks Jeesuse sõnadele (Mt 28:20) „ /…/ Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.”
Jeesus ei armasta meid ainult nii palju, et ta lubaks meile vaid Taevast kui me kunagi oma eludega nii kaugele jõuame, vaid Ta lubab ka olla iga päev meie juures ja meie kõrval ning olla meile toeks meie argimuredes. Millal iganes me teda ka vajame, Ta on alati meie jaoks olemas. Sellest peaksime ka meie inimestena lähtuma – keskenduma pealtnäha väikestele igapäevatoimetustele, millega olla oma lähedastele toeks ja abiks, selle asemel et anda suuri lubadusi, mille täitmine meil üle jõu käib. Nagu näitab elu, siis palju hoolega valitud pisidetaile kokku annavad suurepärase ja vägeva terviku.
Selline on ka Jumala armastus meie vastu, mida me igapäevaselt kogeda võime ja mille eeskujul me oma lähedasi armastama peaksime.
Tekst: Plussi lugeja