Saulus kiusab kristlasi
Pärast nelipüha aastal 33 pKr levis algkristlik õpetus vaikselt, kuid järjekindlalt, seda üritati lämmatada, aga mitte kuigi edukalt. Suurem kristlaste tagakiusamine algas alles pärast Stefanose kõnet suurkohtu ees, mis viis tema hukkamiseni. Ka Saulus oli seal ja valvas hukkajate mantleid, kui Stefanost kividega surnuks loobiti. Saulus tundis oma päritolu üle suurt uhkust ning ta oli juutide Seadusele väga kuulekas. “Olen Iisraeli soost, Benjamini suguharust, heebrea rahvast sündinud heebrea mees, Seaduse järgi variser.” (Fl 3:5)
Saulus sündis Jeesusega umbes samal ajal Tarsose linnas ja oli Rooma kodanik. Ametilt oli ta telgitegija ning teoloogi haridusega (teoloogia – theos ‘Jumal’ ja logos ‘õpetus, sõna’ on kreeka keeles sõna-sõnalt ‘õpetus Jumalast’). Variserina pidas ta tähtsaks puhtuse- ja pühadusereeglid. Variserid uskusid sügavalt elusse pärast surma ja see oli ka Sauluse üks suuremaid veendumusi. Saulus oli kindel, et kõik juudid peavad järgima Seadust. Talle ei meeldinud, et kristlased ei pea kinni juudi traditsioonidest, ja ta ei suutnud uskuda, et mees, kes mõisteti surma kui kurjategija, võiks olla Messias. Seetõttu kiusas ta kristlasi üliväga.
Saulusest saab kristlane
Kui Saulus kuulis, et osa kristlasi varjab end Damaskuse linnas, palus ta ülempreestrilt kirja, mida ta saaks näidata sealsetele sünagoogidele. Kirjas seisis, et kui Saulus peaks leidma mõne kristlase, siis ta võib tolle kinni võtta ja aheldatuna Jeruusalemma viia. Jõudes Damaskuse linna lähedusse, sai Saulus elumuutva kogemuse osaliseks. Taevast sähvatas ta ees silmipimestav valgus ja Jeesus kõneles temaga (Ap 9: 3-6). Saulus jäi pimedaks ja kolm päeva ta ei söönud ega joonud, kuni jõudis Damaskusesse, kus üks Hananiase-nimeline jünger palvetas tema eest. Saulus sai taas nägijaks, ta ristiti ning mõne päeva pärast hakkas ta kuulutama, et Jeesus on tõesti Jumala poeg.
Paljud inimesed olid jahmunud Sauluse muutumisest. Enamik jüngreid ei suutnud uskuda, et ta on tõepoolest pöördunud, ning kartsid teda. Saulus otsustas minna Araabiasse, kuhu ta jäi kolmeks aastaks. Ei ole teada, mida ta seal tegi, aga arvatavasti mõtles ta kogetu üle, sest kui ta sealt Damaskusesse naasis, hakkas ta täie hooga evangeeliumi kuulutama. Kuna Saulus oli sünnilt Rooma kodanik, oli tal kolm nime, millest viimane oli tema ladina nimi Paullus. Roomas ringi liikudes ja evangeeliumi kuulutades oli parem kasutada just seda nime. Nii saigi Saulusest Paulus.
Pauluse õpetused
13 kirja Uuest Testamendist on pärit Pauluse sulest. Ta jagas kogudustele julgustusi ja häid õpetusi ning vajadusel ka noomis neid. Üks põhilisi asju, mida Paulus õpetas, on see, et päästetud saab armu läbi. Jeesus suri meie pattude eest ja seega on Ta sild meie ja Jumala vahel. Selleks, et pääseda, ei ole vaja midagi muud, kui uskuda Jeesusesse. Sõna “usk” on Paulus oma kirjades kasutanud 169 korda. Kirjas roomlastele 1:17 esineb see sõna lausa kolmel korral: “Sest Jumala õigus on ilmunud evangeeliumis usust usku, nii nagu on kirjutatud: “Aga õige jääb usust elama.””
Paulus uskus, et Kristus päästis meid kõiki ja seega ei ole tähtis tuim Vana Testamendi õpetuste järgimine (Gl 2:16), vaid elav usk Jeesusesse. “Sest kui õigus tuleks Seaduse läbi, siis tähendaks see, et Kristus on asjatult surnud.” (Gl 2:21) Tol ajal tuli niisugusest õpetusest suur draama, sest juutide jaoks oli see ennekuulmatu. Nad olid ju Jumala valitud rahvas, aga nüüd on Kristuse läbi kõigil võimalik armu saada, ja seda lausa aegadepikkustest traditsioonidest kinni pidamata.
Tegelikkuses ei tulnud Kristus Vana Testamendi õpetust tühjaks tegema, vaid seda täitma. Ta andis uue ja parema õpetuse, mis võttis Vana Testamendi oma kokku.
Oma elu jooksul tegi Paulus kolm suuremat misjonireisi, jagades sõnumit Kristusest ja rajades kogudusi. Usu pärast kiusati Paulust üsna palju taga ja ta sattus ka vangi. Kahjuks pole täpselt teada, kuidas Paulus suri, kuid arvatavasti oli see märtrisurm.
Jumal andis Paulusele väga suure koorma (2Kr 1:8-11). Paulus rääkis, kuidas teda ja ta kaaslasi Aasias ahistati ja piinati, nii et ta oli kindel, et nad surevad. Nende lootus oli kadunud ja alles oli ainult usk Jumalasse. Paulus kutsus siis kogudusi palvetama tema eest. Ilma Jumala abita oleksidki mehed ilmselt surnud, aga Jumal päästis nad.
Tekst Kristina Lillemets
Foto Wikipedia
Artikkel ilmus ajakirjas Pluss 3/2017 September
Täisversiooni väljaandest saad lugeda siit