Eestlasi peetakse maailma üheks sekulaarsemaks rahvaks ja me armastame tihti seda ka ise rõhutada. Ometi elab eesti rahvas ajaloolise ja geograafilise määratuse järgi kristliku kultuuri levialal juba üle tuhande aasta. Seetõttu otsustasin uurida, milline on olnud luterliku reformatsiooni mõju eestluse arengule. Selleks lugesin erialast kirjandust ning intervjueerisin Eesti Keele Instituudi vanemteadurit Kristiina Rossi ja Eesti Piibliseltsi peasekretäri Jaan Bärensoni.
Eesti kirjakeele tekkimine
Kristiina Ross tõdeb: „Tänu sellele, et luterlik reformatsioon jõudis nii kaugele meie aladele, sai eesti keel üldse võimaluse kirjakeeleks areneda. Ajalooliselt oli ju välja kujunenud nii, et 15.-16. sajandil puudus eestlastel vaimne eliit täielikult. Eesti emakeelega inimesed kuulusid sotsiaalselt alamkihti, kes ise ei oleks suutnud endale kirjakeelt välja arendada ega poleks üldse selle idee peale tulnudki. Aga kuna luterluse üks põhiprintsiip oli, et iga inimene peab saama pühakirja lugeda ja Jumala sõna kuulda oma emakeeles, siis olid siinsed saksa soost pastorid asetatud olukorda, kus nad olid sunnitud eesti keelega tegelema hakkama. Tänu sellele tekitasid nad eesti kirjakeele.“ Seega kujundasid eesti kirjakeele baltisaksa pastorid 16.–18. sajandil justnimelt Piibli tõlkimiseks ning reformatsioonil on meie kirjakeele ja kultuuri arengus määrav osa. Hando Runnel on selle sõnastanud väga tabavalt: „Kiri algab kirikust, rahvas algab raamatust.“ Rein Veidemann kinnitab, et kogu eesti kirjakultuuri lätted on Piiblis. Justnimelt Piibli kaudu ühendati eestlased üheks keelekollektiiviks, sest Piibel toimis sotsiaalse sidustajana. Seega eesti kultuuri Alguses oli Sõna.
Eestikeelse koolihariduse tekkimine
Jaan Bärenson toob esile: „Reformatsiooni ajast algas linnakoolide ja üldhariduse tekkimine. Selles mõttes võime öelda, et Eesti haridussüsteem ja kooliharidus on alguse saanud ühelt poolt reformatsioonist ja teiselt poolt Piibli tõlkimisest emakeelde.“ Pärast reformatsiooni jõudmist Maarjamaale tuli erilist tähelepanu pöörata rahva õpetamisele, et inimesed saaksid ise süveneda emakeelsesse jumalasõnasse. Rootsi valitsuse ajal, 17. sajandil hakati üha enam rõhku panema sellele, et ka talupoeg suudaks iseseisvalt pühakirja uurida. Maarahva harimiseks asutati koole, lugemise õpetamiseks anti välja aabitsaid. Märkimisväärne on, et esimese eestikeelse Uue Testamendi (lõunaeestikeelse Wastse Testamendi) väljaandmisaastat 1686 peetakse ka Eesti talurahvakooli algusaastaks. Talurahvale hariduse andmine oli väga laiaulatuslik. Ajaloolane Seppo Zetterberg kirjutab, et 1688. aastal, kaks aastat pärast Eesti talurahvakooli algusaastat, tegutses Eestimaal juba 49 talurahvakooli ning kokku anti neis haridust 1100 õpilasele.
Esimene eestikeelne Piibel 1739
Jaan Bärenson märgib: „Kogu reformatsiooni üheks oluliseks osaks oligi Piibli emakeelseks saamise lugu. Kui reformatsioon andis võimaluse, siis vennastekogudus tegi teoks emakeelse Piibli jõudmise rahvani.“ Jüri luteri koguduse õpetaja Anton Thor Helle poolt tõlgitud Piibel trükiti 1739. aastal algatusvõimelise ja ettevõtliku vennastekoguduse looja krahv von Zinzendorfi kaasabil, kes isiklikult andis rahalise panuse eestikeelse Piibli trükikulude katmiseks ning suutis selle kasuks annetama panna ka mõned varakad aadlikud, sest 1400-leheküljelise kahevärvilise elegantse suurteose 6015 eksemplaris trükkimine oli kulukas ettevõtmine. Pärast Piibli ilmumist 1739 levis üldine usuline ärkamine üle Eestimaa. Toomas Paul kirjutab, et leidus isegi heatahtlikke mõisnikke, kes aitasid kaasa eestikeelse Piibli levikule talurahva hulgas. Näiteks piiblitõlkijale Anton Thor Hellele valmistas suurt rõõmu, et Vaida mõisnik von Pillar kinkis igale talule ühe eksemplari Piiblist.
Reformatsiooni 500. aastapäeva järel küsin Sinult: kas ka Sina pead Jumala sõna kalliks ja oluliseks ning lased sel muuta oma elu ja südant?
Tekst Kristo Toots
Foto Eesti Piibliseltsi arhiiv
Artikkel ilmus ajakirjas Pluss 2/2017
Täisversiooni väljaandest saad lugeda siit