Mina olen Simona. Jumal päästis mind enesetapust kui ma olin 15-aastane. Siinkohal võib tekkida mitmeid küsimusi. Miks nii noor inimene selliselt vaevleb? Kuidas Jumal saab päästa? Kas ma lihtsalt kujutasin seda kõike endale ette?
Mul ei ole tegelikult üldse raske elu olnud, aga nooremana tundsin alati, et ei sobi kuskile. Olin veendunud, et ilma minuta oleks maailm ilusam koht. Suitsiidsed mõtted ja kalduvused tekkisid mul pärast seda, kui mu sõber oma elu lõpetas. Sellest oli nii raske aru saada, mind valdasid tugev viha ja arusaamatus. Viha muutus aeglaselt kurbuseks ja see juba depressiooniks. Sealt edasi polnudki pikk maa – ma olin näinud, et täpselt sellisest pimedusest mu sõber põgeneski. Ja kes teab, ehk leidiski rahu. Tundus, et see ongi lahendus, hakkasin ise samamoodi seda “rahu” otsima. Ma proovisin mitmeid meetmeid, mõni ebameeldivam kui teine.
Kus oli Jumal terve see aeg? Minu kõrval täpselt seal samas, kuhu mina Ta enda arvates jätsin, kui 12-aastaselt kogudusest lahkusin. Mind kutsuti korduvalt, tüütavalt palju kogudusse tagasi. Aastaid vältisin seda.
16-aastaselt läksin uuesti kogudusse, aga mitte lahendust otsima, vaid ainult selleks, et mu vanaema ja kaugeks jäänud sõbranna lõpetaksid mulle helistamise. Olin kindel, et see tuul, mis mind sinna viis, viib mu sealt kohe eemale ka. Jumal, terve aeg liikumatu olnud, mõtles midagi muud.
Esimesel reedel, kui Terminali noortekale läksin, kõnetas Jumal mind. Ma tundsin ja tunnen praegugi kui sellele mõtlen, kuidas Jumal sirutas käe ja tõmbas mu välja august, mille põhja ma enam ei tundnudki. Ta päästis mu elu ja mu hinge, mis sellest päevast peale rõõmsalt Talle kuuluvad!
Simona Andreas
Eesti Kristlik Nelipühi Kirik, Tallinna Toompea kogudus