Ja Issanda sõna tuli Joonale, Amittai pojale; ta ütles: „Võta kätte, mine Niinevesse, sinna suurde linna, ja jutlusta sellele, sest nende kurjus on tõusnud mu palge ette!” Aga Joona tahtis põgeneda Issanda palge eest Tarsisesse; ta läks alla Jaafosse ja leidis laeva, mis oli Tarsisesse minemas; ta andis sõiduraha ja astus peale, et minna koos nendega Tarsisesse, Issanda silma alt ära. (Joona 1: 1-4)
Suured ja võimsad riigid
Joona oli prohvet ajal, mil kuningriik oli jagunenud kaheks: Juuda kuningriigiks ning Iisraeliks. Ta elas mõnes mõttes meiega väga sarnasel ajajärgul. Ühelt poolt oli tegemist majandusliku õitsenguga, inimesed olid rahul ja uhked ning soovisid nagu ikka vaid natuke veel. Riik oli tugev, alles hiljuti oli peetud edukas sõda Süüria vastu. Usuline maastik oli sellel ajajärgul kirju, valitsejad osalesid nii templiteenistusel kui ka ebajumalate teenimise juures. Piibel mõistab tolle ajastu kuninga Jerobeam II hukka, kuna rahvas ei täitnud Jumala poolt antud eesmärki ning lubas teenida oma riigis ka teisi jumalaid peale Issanda. Samas ei olnud see ajajärk Joona kaasaegsetele ja ilmselt ka prohvetile täiesti muretu.
Nende kõrval, nende naabruses oli kasvamas uus superriik Uus-Assüüria, kes demonstreeris uhkusega oma kasvavat jõudu ning oli juba mitmeid naabreid sundinud oma tahtele alluma. Mõned riigid vallutati ning liideti uue impeeriumiga. Teiste osaks sai sund toetada assüürlaste poliitilisi ja majanduslikke ambitsioone. Ette rutates võib öelda, et Uus-Assüüria oli just see riik, kes aastal 722 eKr vallutas Samaaria alad ja saatis Iisraeli juhid pagendusse, kuna nood polnud piisavalt kuulekad ega toetanud oma võimsa naabri auahneid taotlusi.
Päästa oma rahvas
Joona raamatu sündmused toimusid ilmselt vaid mõnikümmend aastat enne seda Iisraeli rahva jaoks traagilist ajajärku. Näitlikult võiks ajastut, mil Joona elas, võrrelda pildiga, kus ilm on ilus ning päike paistab, aga horisondil on näha tumedaid pilvi ning tuul on hakanud tõusma. Ometigi pole aga enamik pidulistest seda märganud ning peoperemees keerab muusikat valjemaks, et kauget kõuekõminat ei kostaks.
Selles olukorras, kus naabri võimu ja sõjalise jõu kasv hirmutab, nägi Joona ilmselt Jumala hoiatuses võimalust päästa oma rahvas. Mis oleks parem, kui see, et Jumal ise hävitab rahva, kes on saanud ohuks prohveti kaaskondsetele? Pole vaja loota oma riigi poliitikutele ega sõjalisele jõule.
Joona dilemma
Minu küsimus selle loo puhul on, kas Joona oli arg või tark? Tihti kõneldakse Joona hirmust Jumala sõnumi ees, mis kindlasti on õige. Loomulikult oli tegemist hirmutava ülesandega minna linna, mille kultuuri, majandust ning sõjalist tugevust kõik kiitsid, osalt sellepärast, et Niineve oli kultuurikeskus, teisalt tema himutavalt suure sõjalise jõu tõttu. Ei ole tark ega turvaline öelda oma tugevale naabrile, et meie Jumal kavatseb teid hävitada. Loomulikult kartis Joona eesseisvat ülesannet.
Joona kartis aga midagi veel, midagi, mis meid üllatab. Kui Joona põhjendas Jumala eest põgenemist, ütles ta: „Sellepärast ma tahtsingi eelmisel korral põgeneda Tarsisesse, sest ma teadsin, et sina oled armuline ja halastaja Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ja et sa kahetsed kurja.“ (Jn 4:2)
Joona kartis, et Jumal andestab tema rahva vaenlastele ning hävingut ei järgne. Joona teadis, et tema plaan ei ole Jumala plaan. Tema ei suuda mõista seda, mida Jumal tahab teha.
Joona raamatu küsimus meile on, mis saab siis, kui Jumala tahtmine ei ühti meie omaga. Inimesel on kalduvus teha seda, mida tema tahab, Jumala juures aga õpime, et on olemas ka kõrgemad eesmärgid ning nende täitmine on olulisem kui isiklik ambitsioon ning tahe. Kas soovime järgida Jumalat ainult siis, kui see on mugav, või ka siis, kui me veel kõigest aru ei saa?
Tekst Raido Oras
Artikkel ilmus ajakirjas Pluss 3/2015 Juuli
Täisversiooni väljaandest saad lugeda siit