Kolisin Eestisse umbes aasta tagasi (olin siis 15) vanemate töö tõttu. Mu vanemad on Tartus misjonärid. Eestisse tulemine ei olnud sugugi lihtne otsus, see ei meeldinud mulle, sest oli raske kõik sõbrad ja hobid Soome maha jätta.
Eestis läksin väiksesse soome kooli. Olin oma klassis ainus õpilane, kokku oli meid koolis üheksa. Head õpetajad ja koostöö rahvusvahelise kooliga aitasid kohaneda. Uue kodukohaga tutvunud, hakkasin kohalike meeste võistkonnas mängima saalihokit. Kohanesin uue elukohaga üllatavalt kiiresti ja peagi hakkas Tartu tunduma juba koduselt.
Erinen teistest misjonäride lastest selle poolest, et enamasti nad veel koolis ei käi, kui lähevad vanematega kaasa. Minu mineku muutis raskemaks asjaolu, et olin juba vanem ja oli raske minekuks motivatsiooni leida.
Tagantjärele mõeldes on Eestisse kolimine olnud selge Jumala juhatus, sest mu usk on muutunud kindlamaks ja olen vaimselt palju kasvanud. Ka koolis läheb paremini ja olen muutuse üle tänulik. Olen otsustanud enne Soome naasmist jääda Eestisse veel mõneks ajaks elama.
Eestis olen õppinud ja märganud, et kuhu iganes lähen, kuigi ei tunne mitte kedagi, kohad on uued ja kultuur erinev, ei ole ma kunagi üksi. Võin julgelt minna kuhu iganes teades, et saan alati Jumalat usaldada.
Tekst Alpi Seppälä, foto Martti Pyykönen
Tõlge Pille Toompuu
Autor elab Eestis.
Pluss 1/2010. Sisukord