Süüria on moslemiriik Lähisidas, mis vaevleb kodusõjas ja selle teadmisega meie suhe Süüriaga piirdub.
Süüria sõja tõttu on enam kui 2 miljonit inimest oma kodu kaotanud või jätma pidanud. Põgenike hulgast üle poole moodustavad lapsed. Põgenike saatus pole kerge, suurem osa neist elab spetsiaalsetes põgenikelaagrites, kus elukvaliteet on üsna kehv, ainsaks plussiks on suurem turvalisus. Noorte inimestena ei oska me ette kujutada olukorda, kus me peaksime jätma oma kodu(maa), kuna see pole enam meile turvaline. Kodu peaks olema koht, kuhu me saame varjule minna maailma ja muu eest. Üle maailma aset leidvad sõjad aga pööravad selle arvamuse pea peale.
Süüriat peetakse moslemimaaks, aga tegelikult on tegu riigiga, mille kristlik traditsioon on umbes 2 korda vanem kui Eestis, ulatudes tagasi aega, mil apostlid Paulus ja Peetrus olid oma misjonireisidel. Umbes 10% süürlastest on kristlased, nende hulgas ka Eestis elav põgenik John (alumisel pildil). Alates kodusõja puhkemisest elavad kohalikud kristlased terroriohu kartuses oma usu pärast; kirikute rüüstamised ja põletamised on tavalised.
John’i olukord on eriline, kuna kodusõja puhkemise hetkel oli ta vahetusüliõpilasena Peterburis. Sõja tõttu polnud tal aga võimalik kodumaale naasta ja viisa lõppemisel ei olnud tal teist valikut kui proovida Eestist varjupaika taotleda. Eesti riigil pole palju kogemusi põgenikega, mistõttu ei osata nendega ümber käia ja nende elu siin ei ole kiitmist väärt. Olukorra muudab eriti keeruliseks veel see, et John’i perekond on ikka veel Süürias. Kogu see lugu võib meile olla kui hane selga vesi, aga me peame mäletama oma vana(vana)vanemate aegadest seda, kuidas suhtuti II maailmasõja ajal eestlastest põgenikesse, kuidas neid vastu võeti ja kuidas välisriigid neid igati toetada püüdsid.
Mõnikord ei pea me välismisjoni jaoks välismaale minema. Olude sunnil tulevad piisavalt paljud välismaalased ise meie juurde, nii et me peame loobuma mitmetest vabandustest, mis meid misjonitööd tegemast takistavad.
Konkreetselt, mida me Eesti kristlastena põgenike heaks saame teha on:
1- palvetada
2- pakkuda moraalset tuge
3- külastada põgenikekeskust, pühendada neile oma aega
4- kinkida põgenikekeskusele (ingliskeelseid) raamatuid
5- kinkida neile lauamänge või muid vahendeid aja sisustamiseks
6- veelkord palvetada kõikide põgenike eest
Tekst põhineb Johni ettekandel 5.04.2014 aset leidnud oikumeeniliselt misjonikonverentsilt Toompea nelipühi kirikus.