Põltsamaal toimus juba mitmendat korda noorte Talvelaager möödunud nädalavahetusel, 7.-9. veebruaril.
Laagri avajumalateenistuseks oli traditsiooniline, kuid noortepärane Emmause Missa. Missal oli võimalik lund, patu sümbolit, panna küünaldest tehtud risti alla, kus see siis lõplikult ära sulas. Laagriosaline Jane meenutab missast: „Mulle meeldis kõige rohkem küünalde juurde lund sulama panna just selle sümboolse tähenduse tõttu.“
Laagri Housebandiks olev Black Night esitas pärast avajumalateenitust tunnusloo „Ilmutus“, kuid lisaks sellele menukale palale rõõmustas talvepäevade osalisi veel paljude erinevate lugudega.
Siiski minu jaoks kõige meeldejäävamad on olnud ülistuslaulud. Anna Humala ütlus sobiks hästi nende iseloomustamiseks: „Kui laul tuleb suust, läheb see kõrva, kui laul tuleb südamest, läheb see hinge. Aga kui laul tuleb kuskilt kõrgemalt, viib see meie hinge ka ülesse.” Nii tõusis ka minu hing, ülistades Jumalat.
Laagrist on eredamalt meelde jäänud mulle veel Allan Krolli kõne. Ta rääkis vaimsest maailmast, millega me kõik kokku puutume. Ta vestis mitu tõestisündinud lugu, mis tunnistab, et see on tõesti olemas ja me puutume vaimuliku maailmaga alati kokku.
Üks tema lugudest: Täiskasvanud mees sattus kaubaautoga avariisse ja ühel hetkel nägi, et ta on oma kehast väljas. Seal lebab tema verine keha ja tema on selle kõrval. Sel hetkel kuulis ta häält ütlemas: “Sa pead minema maa peale tagasi. Sinu ülesanne pole siin veel täidetud.” Mees püüdis küll veidi vastu vaielda, kuid parata polnud midagi. Ta saadetigi tagasi. See mees on praegugi veel elus.
Me oleme nagu torud. Mitte meie ei tee imesid, vaid juhime endast läbi Jumala tööd.
Tekst: Auli Marta Humal
Foto: Madis Kask