Sajanditevanune küsimus jumalariigi tõelisuse ja kohtumõistmise kriteeriumide üle kõlab: kas ikka tõesti on taevas ja põrgu olemas ning mis tingimustel kummassegi sattutakse? Küsime teema kohta peapiiskop Andres Põderilt.
1. Kas on olemas taevas ja põrgu või kas kõik inimesed lähevad taevasse?
Taevas ja põrgu on kahtlemata olemas, iseasi kuidas me neid lahti mõtestame. Kindlasti ei lähe kõik inimesed kas taevasse või põrgusse. Eks see on inimsaatuste erinevus, kui õnnelik või õnnis kellegi elutee lõpp on.
2. Kui ma aga ei usu kummassegi, mis minust võib siis saada?
Midagi saab tingimata. Sellist olukorda, kus me sellest lõpptulemusest teatud mõttes pääseksime, ei ole, ja tark on püüda juba ette hinnata, milline see lõpptulemus olla võiks. Ega me sellest uksest oma elus mööda ei pääse, küsimus on vaid, kuhu ta viib.
3. Miks me vajame Jeesust? Kas mõni Piibli kirjakoht võiks meile seda eriti hästi seletada?
Kindlasti Johannese 3:16. Siia kõrvale saaks veel tuua võrdpildi sellest, et vangla ukse võtmed on väljaspool. Ka see maailm, kus me elame, on vangla selles mõttes, et me oma enese jõuga ei pääse surmast, me ei pääse omaenese jõududega isegi sellest halvast, mis on meie ümber ja meie sees, mida Piibel nimetab patuks. Me ei suuda selles ajalikus, kaduvas ja patuses maailmas ise olla oma õnne sepad – elada oma elu nõnda, et me teaksime, et me ka taevasse pääseme. Võimalus meid sinna juhtida ja see uks lahti teha on ainult sellel, kes on väljaspool. Selleks on Jumal saatnud Jeesuse siia maailma, kes ise ongi see uks, kelle kaudu me pääseme palju tõelisemasse jumalariiki. Seal paistab meie elu niisuguses valguses, nagu Jumal on seda näha tahtnud. See on midagi suurt ja ilusat, mille poole tasub püüelda.
4. Jeesuse kõrval ristipuul rippus röövel, kes oma elu viimasel hetkel tegi otsuse järgida Jeesust. Kas selline viimase hetke otsus ka loeb?
See ongi hea näide, kus inimene oli sattunud kõige traagilisemasse mõeldavasse olukorda. Ta oli ristil suremas, ta oli seal kui kurjategija, hukkamõistetu, ta elu oli läinud viltu. Ometi just sellises kõige lootusetumas olukorras pakutakse talle inimelu kõige kaunimat, suuremat ja ilusamat eesmärki – olla paradiisis, olla taevas. Kuidas on see võimalik? See ei saa olla röövli enda teenete tulemus. See on Jumala armu ja armastuse tulemus – Jumal tahab meid ka kõige raskemas olukorras päästa ja aidata. Jeesus ütleb: Täna pead sa olema minuga paradiisis (Lk 23:43). Juba täna Jeesus räägib ka meile, ja on meie otsustada, kas võtame selle Jeesuse sõnumi vastu, mida Ta meile just praegu räägib.
5. Kui saan selle otsuse teha ka oma elu lõpus, siis mis vahet on minu jaoks, kas otsustan praegu või vanaduspõlves?
Häda on selles, et me ei tea kunagi oma elu lõppu. Katusekivi võib juba täna pähe kukkuda. Seetõttu paneb ka Piibel väga südamele, et pidage aega kalliks. Iga hetk, kus me ei kuulu Jumalale, on teatud mõttes kaotatud aeg või väga suure riskiga aeg, sest me ei tea, kas meil enam võimalust on.
Võib-olla me seisamegi Jumala ees kogu aeg süülistena, me ei taha oma otsust teha, lükkame seda kuhugi edasi. Mõned ütlevad, et kui nad pensionile jäävad, siis lasevad end ristida, käivad leeris ära ja lasevad naisega laulatada – enne surma nad teevad veel kõik korda. Kui aga inimene lükkab Jumala kutset oma elus kogu aeg edasi, siis ta tegelikult paadutab oma südant. Ta teeb oma südame kõvaks, ja see on märk, et sellist aega, kus ta siis selle otsuse rõõmsal meelel teeks, ei tule. Ja võib-olla ta lõpetabki oma elu Jumalast kaugel, olles ikka veel selles maailmas, kus ta ei ole leidnud lepitust, andeksandmist ja võitu surma üle.
6. Kas peale Jumalasse ja Jeesusesse uskumise pean veel midagi konkreetset tegema, et kristlaseks saada?
Esmalt on siiski inimese vastus iseenesele – kas ma usaldan Jumalat, kas ma tahan minna sisse sellest uksest, kelle Tema on meile seadnud Jeesuse Kristuse näol. Kas ma tahan võtta vastu seda armu ja päästet, ükskõik mis olukord mul elus on. Teiseks tuleb vastu võtta ristimine, mis on väline kinnitus Jumala tõotusest, et täna pead sa olema minuga paradiisis. Siis me võime ka siin maa peal juba täna olla paradiisis koos Kristusega. Meie elu on õnnistatud, me kuulume Jumalale, me oleme Tema riigis. Siiski tuleb meil ka Kristust järgida, mitte suhtuda ükskõikselt Piibli õpetusse ning olla osaduses Jumala ja kaaskristlastega.
Tekst Sirli Lend
Küsimustele vastas EELK peapiiskop emeeritus Andres Põder
Artikkel ilmus ajakirjas Pluss 4/2011 November
Täisversiooni väljaandest saad lugeda siit