Jeesus peseb jüngrite jalgu (Jh 13: 1–17)
„Aga enne paasapühi, kui Jeesus teadis, et tema tund on tulnud minna sellest maailmast ära Isa juurde, siis tema, kes oli armastanud omi selles maailmas, armastas neid lõpuni.
Ja õhtusöömaajal olles, kui kurat oli juba pannud Juudas Iskarioti, Siimona poja südamesse, et ta tema reedaks, ja kui Jeesus teadis, et Isa on andnud tema kätte kõik ning et ta on pärit Jumala juurest ja läheb tagasi Jumala juurde, tõusis ta õhtusöömaajalt üles, pani oma kuue ära, võttis rätiku ning sidus selle endale vööle.
Seejärel kallas ta vett vaagnasse ning hakkas pesema jüngrite jalgu ja kuivatama rätikuga, mis oli tal vööl. Siis tuli ta Siimon Peetruse juurde. Too ütles temale: „Issand, kas sina tahad pesta minu jalgu?” Jeesus vastas: „Mida mina teen, seda sina praegu ei tea, aga küll sa pärast saad aru.” Peetrus ütles talle: „Mitte mingil juhul ei pese sina mu jalgu!” Jeesus vastas talle: „Kui mina sind ei pese, siis ei ole sul osa minuga.” Siimon Peetrus ütles talle: „Issand, ära siis pese üksnes mu jalgu, vaid ka käsi ja pead.” Jeesus ütles talle: „Puhtaks pestul ei ole vaja pesta muud kui jalgu, sest ta on üleni puhas. Ka teie olete puhtad, kuid mitte kõik.” Ta ju teadis, kes tema reedab, seepärast ta ütleski: „Teie ei ole kõik puhtad.” Kui ta nüüd nende jalad oli pesnud ja oma kuue võtnud ning jälle lauda asunud, ütles ta neile: „Kas te saate aru, mida ma olen teile teinud? Te hüüate mind „Õpetaja” ja „Issand”, ja seda te ütlete õigesti, sest see ma olen. Kui nüüd mina, Issand ja Õpetaja, olen teie jalgu pesnud, siis tuleb teilgi pesta üksteise jalgu, sest ma olen teile andnud eeskuju, et teiegi teeksite nõnda, nagu mina olen teile teinud. Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, ei ole teener suurem kui ta isand ega saadik suurem kui see, kes tema on saatnud. Kui te seda teate, siis olete õndsad, kui nõnda ka teete.“”
Jeesuse iseloom: teeniv süda
Piibel on täis lugematul hulgal erinevaid lugusid Jumala, Jeesuse ja Püha Vaimu kohta selleks, et me läbi õpiksime Tema iseloomu tundma. Minu jaoks on üks ilusamaid ja tähendusrikkamaid lugusid Johannese evangeeliumi 13.peatükis, kus enne Jeesuse äraandmist Ta peseb oma jüngrite jalgu. Kujuta ette, kui mõni tähtis president, tipptasemel sportlane või laineid lööv kuulsus põlvitaks Su ette sooviga pesta Su higistavaid tolmuseid jalgu. Kuidas võib siis olla, et universumi Looja, kes on sõnukirjeldamatult eriline ja aulisem kui ükski inimene kummardab maha alamate ette ja hakkab pesema nende räpaseid jalgu? Loomulikult hämmastusid ka Tema jüngrid Jeesuse ootamatust teost ja üritasid Teda peatada, sest see ei tundnud neile sünnis.
Just nagu teised piiblilood, peegeldab seegi seik Johannese evangeeliumis Jeesuse iseloomu ühte aspekti: teenivat südant. Tal oleks olnud igasugune õigus tulla maa peale kuningana, istuda uhkel troonil ja lasta end teenida-kummardada, kuid Ta alandus lihtrahva rolli ega nõudnud endale au. Jeesusel polnud alaväärsuskompleks – Ta teadis väga hästi, kes Ta on, aga ometigi oli Tema südamehoiak alandlik, seades teisi inimesi endast ettepoole ning armastades neid tegudega.
Kui minust sai kristlane ja koguduseliige, tundsin oma südames vastupandamatut kipitust hakata koguduses kaasa teenima. Olin nii tänulik kirikus olevatele inimestele, sest tänu neile õppisin tundma Jumalat. Soovisin igal võimalusel neile „tasuda” kuidagigi selle suure kingi eest. Minu identiteedi lahutamatuks osaks sai teenimine: aitasin kaasa ruume koristades, kaunistades, palvetasin inimeste eest ja olin olemas igal mõeldaval moel. Nüüd, peaaegu seitse aastat hiljem olen ikka veel samasugune. Kuigi Jumal viis mu teise kogudusse, näen ma endiselt igapäevast vajadust teenida ja aidata inimesi nii koguduses kui ka väljaspool.
Jumal on mulle õpetanud, kui oluline on „surra endale” iga päev – st panna oma vajadused ja soovid tagaplaanile ning kanda hoolt teiste eest. Kui Jeesus oli veel maa peal ringi kõndimas, ei pööranud Ta kunagi selga inimestele, kes Teda vajasid ja appi hüüdsid. Ta märkas inimeste kitsikust, see ei jätnud Teda külmaks ja Ta tegutses vastavalt. Keegi ei saa end kutsuda Jeesuse järgijaks, kui ta ei võta Jeesuse südamehoiakust eeskuju. Seega on kristlastena äärmiselt oluline haarata kinni olukordadest, kus saame käed külge panna ja kaasa aidata selle asemel, et silm kinni pigistada ja kiiresti eemalduda. Õige reageerimine sellistele olukordadele muudab meid Jeesusele sarnasemaks ning toob rõõmu nii meile endile kui abivajajatele.
Vastastikune teenimine
Kui Sa loed Johannese evangeeliumi 13. peatükist selle kohta, kuidas Jeesus on järgijate jalgu pesi, on oluline märgata, et kuigi jüngritele oli Jeesuse tegu vastuvõetamatu, lasid nad Jeesusel end teenida. Olen tähele pannud, et nii minul kui ka paljudel teistel, kel on lihtne teisi aidata, on tihtipeale raske lasta iseennast teenida. Jüngrid olid valmis teenima Jeesust ükskõik millisel viisil, aga kui Jeesus neid väga alandlikul viisil teenida soovis, hakkas see neile esmalt vastu. „Mitte mingil juhul ei pese Sina mu jalgu!” protesteeris hämmingus Peetrus (Jh 13:8). Jeesus selgitas, et tõeliseks osaduseks tuleb nii teisi teenida kui ka ennast teenida lasta. Ma leian, et sama oluline kui on teiste teenimine ja aitamine, on ka lasta teistel end teenida ja aidata. See ei lase meil muutuda uhkeks ega lase tekkida tunnet, et teised vajavad meid rohkem kui meie neid.
Ei tasu arvata, et kristlasena pead Sa pidevalt ja väsimatult rakkes olema. Luuka evangeeliumi 10. peatükk (salmid 38–42) lõpeb looga kahest õest – Martast ja Maarjast. Üks õdedest, Marta, oli ametis mitmesuguste toimetustega, samal ajal, kui Maarja veetis aega Jeesusega. Marta märkas seda ja kaebas Jeesusele: „Issand, kas sa ei hooli sellest, et mu õde jättis mu üksinda toimetama? Ütle talle nüüd, et ta tuleks mulle appi!” (Lk 10:40). Tunnen ennast tihtipeale Martas ära. Kuid Jeesus ei kortsutanud Maarja näilise tegevusetuse peale kulmu ega saatnud teda oma õele appi. Selle asemel julgustas Jeesus Maarjat ning tuletas Martale meele, et ei tasu end liiga paljude toimetustega koormata.
Meie maapealse elu eesmärgiks on muutuda võimalikult sarnaseks Jeesusega, kes andis meile oma teeniva südamega ideaalse eeskuju, kuidas praktiliselt armastada inimesi enda ümber. Kui soovid oma eluga Teda peegeldada, on oluline õppida teisi aitama ja teenima, aga ka võtma vastu teiste abi ja toetust. Üks ei ole olulisem teisest – just nagu Jeesus lasi end teenida (Jh 12:1–8), teenis Ta ka teisi.
Tekst Käthlin Aarna