Vähiravifond Kingitud Elu on Eesti esimene eraalgatuslik vähiravi toetusfond. Fondi eesmärk on toetada vähihaigeid, pikendades inimeste elupäevi oma lähedaste keskel.
Kui nisuiva langeb maasse ja sureb, kannab see palju vilja
Kahjuks paljudele tuttav olukord juhtus ka fondi asutaja Toivo Tänavsuu emaga – staažika ajakirjaniku Hille Tänavsuuga. Ootamatult avastati tal vähkkasvaja. Järgnes mitu aastat elu Ameerika mägedel: kiiritus, keemiaravi ja operatsioonid, mille tulemusel läks seis paremaks, siis jälle kehvemaks. Kord tunnistati Hille täiesti terveks, misjärel tuli ikkagi neeruvähiravile tagasi pöörduda. 2013. a kevadeks oli vähk arenenud edasi kopsu ja ajjugi. Paistis, et Hille elupäevad on loetud, sellegipoolest otsis Toivo veel võimalusi haiguse pidurdamiseks. Peagi teavitas arst, et Haigekassa poolt on kõik võimalused ammendatud, kuid leidub veel üks täiesti uus ravim, mida Eestis varem ei olnud kasutatud. Ravimi eest tuli aga omast taskust maksta iga kuu 5000 €.
Uudis nii suurtest summadest tuli paraja šokina, kuid säilis usk see raha leida. Rahaliselt toetasid paljud ema tuttavad, sõbrad, kolleegid ja ka võhivõõrad. Rohi saadi kätte ja tegi emaga imet, andes talle ühe väga kvaliteetse eluaasta lisaks. Enne Hille eluküünla kustumist tekkis mõte luua fond, kust saaksid abi sarnases olukorras inimesed, kelle jaoks on olemas ravim, mis tuleb ise osta, sest Haigekassal pole võimalik seda kompenseerida. Nii saigi 2014. a veebruarist alguse vähiravifond Kingitud Elu, stardikapitaliga 200 €.
Kellel rahastada ravi, kellel mitte…?
Kingitud Elu missioon on kinkida inimestele lootust ja aega lähedastega olemiseks. Vaatamata ilusatele eesmärkidele, meenutab Toivo: „Fondi rajades oli teadmatus, kui kiiresti fond käivitub. Väga reaalsena tundus võimalus, et abivajajaid on palju ning annetajate toetusrahast joostakse kiiresti tühjaks. Vähiravi hinnad küündivad sadadesse tuhandetesse eurodesse.“ Toivo kinnitab aga, et sündis ime ja kogu fondi tegevusaja jooksul pole pidanud kedagi ukse taha jätma. On olnud küll momente, kus pole olnud raha, kuid abivajaja taotlus on laual. Siis on tehtud üleskutse või postitus olukorrast, mispeale „doonorid“ on appi tõtanud.
Kunagi ei ole garantiid, et kallis ravim mõjub. Juhtunud on, et ei mõju, aga vähemalt on kõik inimesed saanud võimaluse proovida kõige paremat ravi, mida teadus suudab tol hetkel välja pakkuda. Seejuures on inimesi, kes elavad fondi finantseeringul aastaid ja ka päris mitu täieliku tervenemise juhtumit. Vähiravifond on kinkinud sadadele eestimaalastele juurde armuaega, mis on väärtus, sest vähihaigele on iga uus päev justkui pidupäev. Peale haigete on „tervendatud“ ka ühiskonda, kultiveerides ja propageerides heategevust. Rõõm, et koos vähiravifondi tõusuga on Eestis kasvanud ka annetamine tervikuna.
Ameteid nagu Hunt Kriimsilmal – mis motiveerib?
Vähiravifondi kasv on olnud kiire: kui esimesel aastal koguti toetusi 250 000€, siis 2019.aastal juba ligi kolm miljonit. Samas pole kunagi rahas supeldud. Miljonid on korjatud mõne euro kaupa umbes 700 erinevalt ürituselt, aga ka pangaülekannetega. Kõige olulisemad on umbes 7000 püsitoetajat, kes iga kuu annetavad ühe, viis, kümme ja mõni isegi 50€. Tegemist on Eesti ühe suurima, kui mitte kõige suurema heategevusfondiga. Iga päev laekub vähemalt üks taotlus abi saamiseks.
Olevistesse kuuluv fondi asutaja Toivo Tänavsuu leiab aega ka poole kohaga ajakirjaniku töö, meditsiini õpingute, pere ja Jumala jaoks. „Suure koormuse ja raskustega tulen toime Jumala abiga, keda saab kõiges usaldada,“ tõdeb ta ja tajub, et Jumala Sõnas õhutatud teeniv ja ustav süda kannab head vilja. See on üks võimalus teha head väga mõtestatud moel: kinkida reaalselt inimestele elupäevi pere ja lastega olemiseks ning Loojaga lepituse leidmiseks. „Innustab ka see, kui palju läheb töö korda abivajajatele, arstidele ja annetajatele, siis on õhin hoida ratast veeremas,“ kinnitab ta.
Tekst Kristo Toots
Fotod erakogu ja Kristo Toots
Artikkel ilmus ajakirjas Pluss 3/2020 September
Täisversiooni väljaandest saad lugeda siit