On alanud uus kirikuaasta, on alanud advendiaeg. Advendiaeg – keegi on tulemas, kedagi oodatakse. Peaks tegema korda, puhastama, välja viskama selle, mis liigne selleks, et kuninglik tulija võiks tulla ja olla rõõmus meis.
Kirikuaasta alguses olev advendiaeg on aeg enesesse süüvimiseks, vaikseks jäämiseks. Pühakodade uksed on tavalisest enam avatud selleks, et igaüks võiks tulla ja selleks, et jõulurõõm ja -rahu võiksid saada paljude osaks.
Tihti on ootamise ja ettevalmistuse aeg palju pikem kui sündmus ise. Vahel võib ettevalmistus isegi võtta nii palju aega ja energiat, et kui oodatud tähtpäev kätte jõuab, pole tahtmist ega energiat seda nautida. Kaubanduskeskustes novembrikuust alanud jõuludest võib nii mõnelgi tõeliste jõulupühade ajaks olla neist lauludest, sagimisest ja toitudest nii suur küllastus, et kiiresti visatakse kuusk välja ja soovitakse tagasi pöörduda argipäeva rutiini juurde.
Teel olemine ei ole ju enamasti nii oluline kui kohale jõudmine. Tahame just jõuda kas tööle või koju, poodi või kooli, ja mitte olla liiga kaua teel sinna. Kui kiiremini kohale jõuame, tunneme, et oleme aega “võitnud”.
Advendiajaga ei ole päris samamoodi. Kui me advendiaega ei võtaks kui kiirteel kihutamist sihtpunkti poole, vaid kui mõnusat jalutuskäiku koos kallite inimestega, siis võiks meie ootusaeg olla sama oluline kui oodatav sündmus. Kui me ootusajal oleme teadlikult selles hetkes, mis meil on, ja ei lase end kaasa kiskuda valejõuludesse, vaid kulgeme rahulikult tegelike jõulude poole, siis kogeksime rohkem teisi inimesi enda ümber nende headuse ja iluga ning märkaksime ka ennast oma unistuste ja soovidega. Kogeksime ka oodatavate jõulude tegelikku tähendus ning seda, mida nad mulle isiklikult tähendavad.
Rahulikult kulgedes jõuame jõuludesse õigel ajal ja meis on veel piisavalt energiat, et nautida jõulurõõmu täiel rinnal ja täies mahus, kuni Kolmekuningapäevani.
Väga kaunist ja õnnistatud advendiaega Sulle!
Allikad: EELK.ee ja Jaanus Kanguri mõtisklus