Kuidas oodata seda õiget, elades ühiskonnas, kus oled vallalisena vähem väärtuslik?
Kõigepealt tuleks esitada küsimus, kas olen vallalisena vähem väärtuslik iseenda, maailma või Jumala silmis? Seejärel võiks vastata küsimusele, kas otsin heakskiitu eelkõige teistelt või Jumalalt? Paulus ütleb kirjas korintlastele: “Ma tahaksin, et kõik inimesed oleksid nõnda nagu mina. Kuid igaühel on oma armuand Jumalalt, ühel nõnda, teisel teisiti. Vallalistele ja leskedele ma ütlen, et neil läheks paremini, kui nad jääksid nõnda nagu minagi. Kui nad aga ei suuda end taltsutada, siis nad abiellugu, sest parem on abielluda kui himudes põleda.” (1Kr 7:7–9)
Madal enesehinnang ja täitmata vajadused
On tõsi, et vallalised tunnevad survet oma sõpradelt. Võib esineda narrimist ja/või lihtsalt üksildustunnet. Jumal on ju Piiblis öelnud, et inimesel ei ole hea üksi olla (1Ms 2:18), mille tulemusena lõi Ta Aadama kõrvale Eeva. Jeesuse elu vaadates näeme jällegi, et Tema ei abiellunud kunagi.
Kellegagi käima hakkamine ei tohiks saada põhiliseks sihiks ja tekitada tunnet, et see lahendab kõik probleemid. Tihtipeale on poiss- või tüdruksõbra leidmise igatsuse taga hoopiski vähene enesekindlus, madal enesehinnang või täitmata vajadused. Vallaline inimene otsib sageli kellegi heakskiitu. Ta tahab tunda, et temast hoolitakse ja et ta läheb kellelegi korda. Iga inimene igatseb tähelepanu ja see on täiesti normaalne. Aga kas on tervislik mõelda, et kõik need vajadused saab täita üks inimene? Ja mitte üks täiuslik inimene, vaid inimene, kes eksib ja ei suuda alati kõikidele ootustele vastata?
On oluline, et iga inimene leiaks ennekõike oma identiteedi ja enesekindluse Jumalas ning seeläbi täieliku rahulolu iseendaga just sellisena, nagu ta on. See võib toimuda, veetes aega palvetades, lugedes Piibli kirjakohti, mis kirjeldavad inimest, kui Jumala täiuslikku loomingut, või muul viisil, kus tunned, et Jumal võib Sind kõnetada. Jumal lõi inimese oma näo järgi (1Ms 1:27) ja Jumal on täiuslik.
Vallalisus kui and Jumalalt
Vallaline olla ei ole siin ühiskonnas kindlasti kerge. Võid tunda end ebamugavalt näiteks sõprade ringis, kus oled ümbritsetud paaridega ja kõigil justkui on alati see üks ja kindel inimene, kellega aega veeta. Paulus ütles, et igaühel on armuand. Kellegagi käimine on hea and ja sama kehtib ka vallaliseks olemise kohta – mõlemad on Jumalast. Peamine on, et järgiksime Jumalat, kus ja kellega iganes me koos oleme või siis ei ole. Seejärel tuleks lõpetada suhtumine vallalisusesse kui millessegi negatiivsesse. Paulus kirjeldab, kuidas vallalisusel on eeliseid (1Kr 7:32–35). Näiteks on vallalisel tõenäoliselt rohkem aega ja energiat Jumala jaoks, olgu selleks siis üksinda aja veetmine Jumalaga, laagrites vabatahtlikuna kaasaaitamine või noorteõhtutel teenimine. Muidugi saaks seda kõike teha ka koos poiss- või tüdruksõbraga, aga ilmselt oleks siis fookus ikkagi teistsugune.
Kuidas ootamiseks jaksu leida?
Kui vallalisus on and Jumalalt, siis kindlasti ei ole Sa Tema silmis seetõttu vähem väärtuslik. Nüüd jäävad üle ainult maailm ja sina. Vallaline inimene peab leidma üles oma enesekindluse ja rahulolu sellena, kes ta on, ja just selles eluperioodis, kus ta parasjagu on. Vallalisel inimesel tuleks avada oma silmad, et näha tohutuid võimalusi, kuidas pühendada oma nii-öelda vaba aeg Jumala teenimisele. Oluline on asendada küsimus “Millal ma endale poiss- või tüdruksõbra leian?” küsimusega “Kuidas ma saan praegust eluperioodi maksimaalselt hästi ära kasutada?”. Kindlasti ei tähenda vallaliseks olemine, et see jääbki igavesti nii. Meie elud on Jumala kätes. Usaldagem Teda, küll Ta toimetab kõik hästi (Ps 37:5).
Tekst Eleri Viinalass
Foto Pixabay
Artikkel ilmus ajakirjas Pluss 3/2016 Juuli
Täisversiooni väljaandest saad lugeda siit