Rita Rüsse oli noorena täiesti tavaline neiu, kellele öeldi prohvetlikult, et temast saab evangelist. Tol korral sai ta pahaseks, kuid sisimas ta teadis, et see on tõsi. Ta on elus kogenud palju võitlusi, kõige suuremad neist on iseendaga. Kaua aega oli ta veendunud, et naised ei saa pastorid olla, kuid siis hakkas talle mitmelt poolt tulema märke, et Jumal tahab teda siiski selles ülesandes kasutada. Ta palus Jumalalt kinnitust Piiblist. Kui ta Piibli avas, leidis ta nime Foibe ja hakkas tema kohta lähemalt uurima. Foibe polnud lihtsalt abiline või käsilane, nagu Piibli eestikeelsetest tõlgetest lugeda võime. Kreeka keeles tähendab tema kohta kasutatav sõna „prostatis” ülemust ja Paulus palus oma kirjas roomlastele kogudusel teha just seda, mida Foibe ütleb.
Rita ütleb, et ta ei ole mitte tugev naine, vaid tugevuse naine – tugevus tuleb Jumalalt, siis kui seda vajame. Piiblis räägitakse ka palju pühadusest ja alandlikkusest. Jumal on püha ja sellest on Piiblis palju rohkem juttu, kui et Jumal on armastus. Me ei tohi seda jätta arvestamata. Alandlikkus ei ole aga silmapaistmatu olemine ja endas kõige alla surumine. Alandlikkus paneb meid tegutsema teiste heaks ja otsima Jumala tahet.
Rita oli juba 27-aastane, kui ta polnud ikka veel abielus ja paljud hakkasid selle pärast muretsema. Ükskord tuli tema koguduse pastor kogudusse ühe noormehega. Ta ei teinud sellest välja. Kolmandal pühapäeval aga pastor küsis, kas ta ei tahaks mehele minna. Ritale ei meeldinud, et keegi teine üritab tema elu korraldada ja ta ütles kindla „ei”. Rohkem ta seda noormeest oma koguduses ei näinud. 10 aastat hiljem rääkis pastor oma jutluses just sellest mehest. Tal olid naine ja laps, kes olid haiglas, sest neil oli AIDS. Pastor vaatas Rita poole ja tal oli piinlik, et ta oli talle sellist inimest soovitanud. Tollel mehel oli olnud keeruline minevik ja ta oli olnud muuhulgas narkomaan. Siis oli ta saanud aga kristlaseks, sõltuvustest vabaks ning enda arvates ka AIDS-ist vabaks, ehkki see nii polnud. Sellise varjamisega oligi ta oma naisele ja lapsele haiguse edasi andnud, Ritat oli aga Jumal hoidnud.
Rita oli küll kristlane, aga tema sees oli tühjus ning öösiti ta nuttis. Ükskord külastas Valguse Tee vabakogudust Rootsi jutlustaja Peter Nordberg. Ka Rita läks kuulama ning sai seal prohveteeringu, et Jumal tahab talle anda neid asju, millest ta on olnud valmis loobuma, ja täita neid unistusi, millest ta on loobunud. See kosutas ja kinnitas teda. Ta ei mäleta, millised need unistused kunagi olid, aga teab, et mis Jumal teeb, on väga hea ja ta tahab Jumala plaanis osaleda. Kristlased peaksid arvestama, et kõik, mis sa teed, teed sa Issandale. Kui inimene ei täida oma kutsumust, siis on ta takistus. Rita kartis esialgu kirikutööle minnes rahaliselt kaotada. Nüüd ta teenibki vähem palka, aga usaldab siiski Jumalat. Mis Jumal ütleb, see on täitmiseks. Me ei julge rääkida iseendale tõtt, sest siis oleme haavatavad. Kõik algab aga sellest, et lepime tõega. Kui Rita pani 7 aastat tagasi töökohal lahkumisavalduse lauale, ütlesid teised, et ta on hull. Tema aga täitis Jumala tahet.
Rita kontrollib seda, kas tema suhe Jumalaga on korras selle järgi, kas üksi olles on tema sees rahu või mitte. Jumal tegutseb nii, nagu me ei oota. Jumal ei vali soo ega välimuse järgi. Ta valib tihti inimesi, kes paistavad teistele ebatõenäolised sobimaks või liiga viletsad. Omasid Jumal ei jäta ka häbisse maailma ees. Õigeid tabab palju õnnetusi, aga Jumal tõmbab neid kõigist nendest välja. Ta sõdib meie eest. Jumal ei tee asju selle pärast, et me oleme selle ära teeninud, vaid sellepärast, et Ta on hea ja see on Tema omadus. Mida nõrgemad ja viletsamad me oleme, seda paremini saab Jumal meid kasutada. Meie motiivid peavad seejuures olema puhtad ning selles aitab meid Jumala Sõna, millest saame juhinduda. Kui inimene Jumala juhiseid ei täida, siis Ta vaikib. Vaadakem Jumala peale, küll Ta siis juhatab meie teed!
Tekst Laura Jõgar
Tütarlastekonverentsil „Filter 2019“ toimunud seminari põhjal: „Valikute teelahkmel“ – Rita Rüsse