On olnud väga kiire päev, jätsid lõuna vahele ning jõid ainult Coca light’i. Kui koju sõidad, on päike juba loojunud ja oled näljane. Sa püüad kujutada oma peas, mis su külmkapis võib olla ja mida sa võiksid süüa teha. Ja siis märkad ühte kiirtoidu restorani teise järel. Iga restoran pakub sulle menüüs valikuid, mis võtaksid nälja ära. Ja enne kui sa oled selle peale rohkem mõelnud, oled juba autoga sõitnud drive-in. Tellid suure eine suure joogiga ja kugistad selle kõik alla teel koju, samal ajal autot juhtides oma põlvedega.
Mis just juhtus? Mitte mingil juhul ei ole see massidele toodetud eine võrreldav kodus tehtud värske toiduga, mille oleksid ise teinud. Sa rahuldusid odava asendusega. Olid näljane ja drive-in oli just seal. Oma viimast suutäit alla neelates, mõtled endamisi, et miks ma seda sõin?
Kui me oleme näljased, siis meil on kalduvus rahulduda millegagi, mis meid tegelikult ei rahulda. Ja see ei puuduta ainult meie kõhtu, vaid kehtib ka meie hingede kohta. Me kipume ülistama asju, mis tegelikult ei rahulda.
Ülistus nagu söömine on miski, mida kõik teevad. Kui võtame religioossuse sellelt sõnalt, siis ülistus on inimestele sisse ehitatud refleks, panna oma lootus millessegi või kellelegi ja seejärel selle järel joosta. Sa väärtustad midagi ja annad oma elu, et seda järgida. Kui joondad oma elu jälgitavaga, alustad sa ülistamisega – teadlikult või mitte.
Lõpptulemus on muidugi see, et me elud võtavad kuju selle järgi, millest me enim hoolime. Me kõik teeme otsuse ülistada ja siis mingil hetkel avastame, mida see valik tegelikult teeb. Meie ülistuse objekt otsustab meie tuleviku ja defineerib me elu.
Oleme loodud ülistama. Täpsemalt, oleme loodud ülistama Jumalat, kes meid lõi. Kui me otsustame mitte ülistada Jumalat, oleme vaikimisi asendanud ülistuse odava asendusega. Me otsime kedagi või midagi, kes teeks meile midagi, mida ainult Jumal saab teha. Piibel kutsub seda ebajumalateenimiseks.
Ebajumalateenimine kõlab nagu miski, mida me näeme ajaloo muuseumis, millel on vähe tegemist meie eludega tänapäeval. Piiblis on üle tuhande salmi selle kohta, aga kas ei kuulu see kõik minevikku? Lõppude lõpuks, ma ei tea kedagi, kes kummardaks nikerdatud piltide või põlvitaks kuldsete kujude ees.
Tegelikkuses on meil siiani olemas ebajumalad, aga nende ülistamine toimub väheke teistmoodi. Tolle aja põlvitamine ja kummardamine on asendunud meie kujutlusvõime, tšekiraamatu, interneti otsingumootorite ja kalendritega.
Küsimus ei ole selles, kas me ülistame, vaid keda või mida me ülistame. Kas me ülistame Jumalat või odavat asendust, mis meid tegelikult ei rahulda?
Selle asemel, et leida oma turvalisus Jumalas, me püüame leida selle rahas.
Selle asemel, et leida oma identiteet Jumalas, püüame leida selle oma ametis.
Selle asemel, et leida oma lohutus Jumalas, püüame leida selle toidus.
Selle asemel, et leida oma rahuldus Jumalas, püüame selle leida naudingus.
Selle asemel, et leida oma terviklikkus Jumalas, püüame leida selle oma abielus.
Paljud asjad, mida me ülistame Jumala asemel ei ole halvad või kurjad, vaid nad muutuvad selleks, kui teeme neist ülistusobjektid ja asume neid kirglikult järgima ja loodame nende peale. Me lepime kiirtoiduga, kuna oleme näljased ja toit valmib kiiresti, on saadaval ja ei maksa palju, aga see ei rahulda meid tegelikult. Johannese 6. peatükis kirjeldab Jeesus ennast kui ”eluleiba”, kes tõeliselt rahuldab. Ta lubas: “Kes minu juurde tuleb, see ei nälgi iialgi, ja kes minusse usub, see ei janune enam iialgi.” (Jh 6:35)
Kui me lepime millegi muu kui Temaga, viib see meid vaid pettekujutluste ja pettumusteni. Aga meil on alati valik valida midagi paremat. Augustinus palvetas: ”Meie südamed on rahutud, kuni leiavad puhkuse Sinus”.
Allikas: Relevant Magazine