Kui elu on tühi


Tundub Sulle vahel, et Sinu elus pole piisavalt põnevust ja kadestusväärseid seiku?

Kujuta ette, et teed arvutis tööd, oled tõesti lainel ja igati asjalik tunne on. Palju on tehtud, kui ühtäkki kaob pilt eest, omavoliliselt lülitab arvuti end välja ja kõik kaob.

Eluga võib mõnikord samamoodi minna. Minuga läks. Ühe nädala jooksul suutsid otsekui õhku haihtuda kõik „vaalad“, kes mu graafikus muidu laiutasid. Töö, ülikool ja suhe – kõik said ühekorraga läbi. Vabadus – jehuu? Mitte päris. Ühiskonnas, kus „Kuidas läheb?“ vastuse sotsiaalne norm on „Oi, kuule, tead, väga kiirelt…“ on tegevusetus suur nuhtlus, et mitte öelda häbiasi. Rääkimata sellest, inimene vajab tunda, et ta kuulub kuhugi, et teda on millegi jaoks vaja. Üksi veedetud vaba aeg reeglina seda kindlust ei anna.

Inglise keele slängis on käibel sõna „no-lifer“ tähistamaks kedagi, kel „pole elu“. See on keegi, kellel pole suurt midagi teha või kelle elu ei paku erilisi elamusi. Kirjutad reede õhtul lõputööd? No-lifer. Veedad õhtuid vanaemaga? No-lifer. Pole suhtes? No-lifer. Hoiad teiste lapsi? No-lifer ilmselgelt, sest nähtavasti ei ole Sul endal plaane… ega lapsi. Ja kui võiks arvata, et Instagrami ja Facebooki kuningad, kes iga päev midagi postitavad, sellest Kuldvaarikast ilma jäävad, siis ei – no-lifer on seegi, kes pidevalt sotsiaalmeedias oma elu pisiasju esitleb.

Ma olen püüdnud aru saada, kes sellest no-lifer’i mõistest üldse välja jäävad. Kas üldse keegi? Lõpuks pole kellegi elus iga päev pidu või mingeid meeliköitvaid elamusi. Äkki see mõiste ongi üks pettus? Miski, mis lihtsalt asjatult paneb inimesi tundma end alaväärsena?

Õnneks ei jäta Piibel selles osas meid teadmatusse ja pakub no-lifer’ile teistsuguse selgituse. „Kellel on Poeg, sellel on elu; kellel ei ole Jumala Poega, sellel pole elu.“ (1Jh 5: 12)

Teatud mõttes oleme kõik millestki sõltuvad. Alates hapnikust ja veest ning lõpetades tunnustuse, inimliku hoole ja tähelepanuga. Seda, kas meie sõltuvused on tervislikud või ei, aitab välja selgitada meie enesemääratlus. Mis või kes defineerib Sind? See, mis paistab meile vabadusena – teen, mida tahan, nii tihti kui tahan ja millal iganes tuju tuleb – võib kergelt saada hoopis patu orjuseks. Vabadus on see, kui Sinu väärtus ei tugine millelgi, mille võid kaotada. Tunnustus, mis Facebooki laekub ja isegi töö või suhe või õpilasestaatus – need võivad ühel hetkel kaduda. Kes Sina siis oled? Lõpuks kaobki kõik peale Jumala – kõik on laenuks! – ja sestap on tõeline vabadus käes siis, kui sõltud ainult Jumalast. Alles siis saad öelda, et Sa ei ole no-lifer.

Tekst Hele-Maria Taimla
Foto Pixabay