Ma ei oska öelda täpset ajaperioodi, millal minust kristlane sai. Kui olin viieaastane, sain juba aru, et olin käitunud teatud olukordades valesti ja otsustasin Jeesuse “vastu võtta,” et ma ei peaks põrgusse minema, vaid saaksin taevasse. Mu pere oli just vaadanud dokumentaalklippi maale sadavastest asteroididest. See hirmutas mind ja ma ei tahtnud põrgusse minna, kui selline asi päriselt juhtub. Minu pühapäevakooli õpetaja rääkis ja palvetas minuga. Usuasjades oligi minu peas tol ajal peamiselt teadmine, et ma ei taha minna põrgusse ja Jeesus on pääsetee selle eest.
Kuna mul ei olnud sügavamat mõistmist Jumala valitutest ja päästekindlusest (Jh 6:37, 10:28-29, Rm 8:26-30, Ef 1:45, Fl 1:6), siis üles kasvades olin korduvates võitlustes selle osas, kas ma ikka olen kindlasti päästetud? Mõtlesin, et võib-olla pole ma piisavalt tugevalt uskunud või ei öelnud ma Jumalale õigeid sõnu. Seda kahtlust tugevdas osaliselt ka karismaatiline kogudus, kus üles kasvasin, kuna inimesed jagasid seal sageli oma emotsionaalseid tunnistusi elust koos Jumalaga. Minul selliseid erilisi emotsionaalseid kogemusi polnud ega ka suurt tahet Piiblit lugeda või laulda ülistust. Samuti ei olnud mul ka konkreetset elumuudatust ja kogemust elust “enne Jeesuse vastu võtmist“, kuna olin ju viiene.
Nende probleemidega maadlesin kuni keskkooli lõpuni. Ühel päeval rääkides emaga ütles ta, et pole oluline kas ma viieaastasena seda otsust tehes sain aru päästest põhjalikult või mitte. Oluline on see, et ma nüüd praegu oma elus mõistan, et olen patune ja vajan Päästjat ning et Jeesuse surm ja ülestõusmine on mulle pääste toonud. See oli elumuutvaks.
Hetkeks kui alustasin ülikooliõpinguid sõbrunesin ühe kristliku grupiga ja algas tõeline vaimne kasv. Kasvas ka armastus Jumala Sõna lugemise ja uurimise vastu. Nüüd on mu südames kindlus päästest, mitte selle pärast, et nüüd oleks mul „piisavalt“ usku, aga sest ma tean, kelle käes mu elu on!
Tekst ja foto HannahJoy Kennedy