„Miks sa oled nii rõhutud, mu hing, ja nii rahutu mu sees? Oota Jumalat, sest ma tahan teda veel tänada, oma abi ja oma Jumalat!” (Ps 42:12)
Meie elus tuleb tihti ette aegu, mil hoolimata sellest, et täie selgusega mõistame oma vajadust Kristuse järele, oleme siiski rõhutud ja rõõmutud. Teame Tema Sõnu, tõotusi ja sedagi, et tõeline rõõm ning rahu saab tulla vaid Kristusest endast. Võime ka mõista, et Temale meelepärast elu on võimalik ainult koos Jeesusega elada. Ent kõike seda teades ei igatse me palvetada, uurida Tema Sõna või olla osaduses teiste kristlastega. On teatud vaimulik põud, mis surub alla meie igatsuse Jumala järele. Isegi, kui me läheme selles olekus Jumala ette, leiame, et ei suuda midagi öelda ega paluda, kuna meile tundub, et oleme silmakirjalikud paludes Jumalalt midagi, mida me tegelikult ei soovi või mille saamisesse ei usu. Pelgame Tema ette minemist, kuna teame, et meie süda ei ole selline, nagu see peaks – meie igatsused on nõrgad, meie armastus külm ja meie innukus leige. Võime mõelda: „Kuidas saan minna Jumala ette niivõrd tühja südamega? Kuidas saan Jumalalt paluda, kui minus ei ole igatsust? Meelt parandada meeleparanduseta?“
Olgu meile kosutuseks, et ainus asi, mis on vajalik Jumala otsimiseks, on igatsus igatseda. Mitte see, et meis oleks teatud koguses indu, armastust või usku, vaid lihtne südamepalve, mis ütleb: „Issand, ma usun. Aita mind mu uskmatuses!” (Mk 9:24) Mingem Issanda ette taotledes igatsust kõigi asjade järele, mida ta kutsub meid igatsema! Nagu ütleb psalmist: „Miks sa oled nii rõhutud, mu hing, ja nii rahutu mu sees? Oota Jumalat, sest ma tahan teda veel tänada, oma abi ja oma Jumalat!” (Ps 42:12) Olgu see elustavaks teadmiseks meile, kes ei suuda igatseda rohkem kui sinepiivakese jagu.
Palve:
Isa taevas!
Ma tulen Sinu ette tühjana. Tulen teades, et minus on vähe igatsust Sind tunda, vähe igatsust meeleparanduseks. Ma tulen teades, et minu ind on külm ja mu südikus nõrk. Tulen ja häbenen oma leigust ja nõrkust. Palun Sind, anna mulle, et ma igatseks rohkem. Ma igatsen rohkem igatseda! Ma ei saa endas esile manada neid asju, mis on vajalikud jumalakartlikuks eluks, ent Sina annad heldelt kõigile, kes Sinult paluvad! Siin ma olen, muuda mind. Aamen.
Tekst Artur Sirk
Foto Pixabay
Artikkel ilmus ajakirjas Pluss 4/2019 Detsember
Täisversiooni väljaandest saad lugeda siit