Möödunud suvel oli mul võimalus minna kolmeks nädalaks Saksamaal asuvasse Frankfurdi kõrvallinna Darmstadti kloostrisse Kanaanisse. Kanaan ehk „tõotatud maa“ on ainulaadne luterlik Maria õeskond. See nimi on võetud Piibliloost, kus Iisraeli rahvas sai Egiptuses Jumalalt lubaduse tõotatud maast (loe 2Ms 3:7-10). Nõnda usu läbi ja ainult Jumalale toetudes said ka Maria-õed (ja Frantsiskus-vennad, neidki on seal veidi) selle maatüki osade kaupa. Palvetades said nad maa, ehitusmaterjali ja kõik muu, mis sealse kauni paradiisi on loonud. Nüüdki toetuvad õed Kanaanis elades vaid Jumalale kõiges: nad ei võta raha millegi eest ja elavad vaid annetustest, ka toidu saavad nad annetustest. Õed nimetavad Kanaanit Jeesuse kuningriigiks, kus vaid Tema valitseb ja varustab kõiki ja seda sain ka mina võimsalt tunda need lühikeseks jäänud kolm nädalat.
Suviti on õdedel noorte neidude jaoks eraldi programm ja Kanaani Tiim (nagu meid kutsuti) sai sellepärast erilise hoolitsuse ja tähelepanu osaks augustikuus. Meie jaoks oli välja töötatud päevaplaan: hommikud algasid Piibli uurimisega, millele järgnes õdede abistamine erinevates töödes, pärastlõunal võtsime osa kella kolmesest Jeesuse kannatusi mälestavast palvusest ja õhtuti oli meil tavaliselt kristlikku elu arendav õpetlik programm.
Mina töötasin hommikuti aias koos Egiptusest, Kairost pärit tüdrukutega. Jumal juhtis meid tõesti ise kokku, sest nii nende kui ka kogu Kanaani Tiimiga muutusime me vaid paari päevaga mitte ainult headeks sõpradeks, vaid justkui suureks pereks (kokku oli meid 16). Kõik armastasime üksteist ja keegi polnud välja jäetud. Väga eriline oli ka, et kõik tüdrukud (vanusest hoolimata, sest vanus oli 19-40) otsisid kogu südamega Jumalat. Me kõik armastasime väga ka Jumala Sõna ja hommikused Piiblitunni vestlused jätkusid ka töötades.
Jumal kõnetas mind ja kõiki teisi iga päev, iga hetk. Ma tundsin, et kõik, mida seal tegin, rääkis midagi Jumalast. Jumal tuli nii lähedale! Püha Vaim avas meile Jumala Sõna ja kui päeva jooksul või toidulauas söömise ajal räägiti midagi (seal on tavaks, et söögi ajal teeb üks õde väikse ettekande) siis juhtus väga tihti, et need sõnad olid justkui isiklikult mulle öeldud. Üks meeldejäävamaid sõnu, mis mind väga liigutas, oli õhtuprogrammis. Seal jagati Piiblist välja otsitud nimesid, kuidas Jumal oma rahvast ja omasid kutsub. Mulle on armsad lilled, need kuidagi isiklikult tähendavad mulle, kuidas Jumal meie eest hoolitseb ja kui palju head ta tahab meile anda. Ühed kõige ilusamad lilled on roosid ja Kanaanis õppisin, et need sümboliseerivad ka Jeesuse armastust meie vastu. Ja kui ma siis pimesi võtsin nime, millega Jumal oma rahva hulgast mind kutsub, sain „Rose of Sharon“ (Saaroni õis). See oli julgustus, mida ma ei taha ära unustada.
Samamoodi kõike muud, mida ma Jeesuse ligiolus olles ja palvustel mõistsin ja õppisin, ei tahaks unustada, sest just see viib läbi ka rasketest hetkedest. Veel oli meeldejääv, kuidas Jumal kinnitas oma plaani. Esimesel päeval kohale jõudes oli meie kõigi voodi peal Piiblisalm ja õeskonna algataja ema Basilealt vaimulik sõnum. Minu padjal oli mõte: Jumal, kes sind armastab ütleb: „Ma loon kõik uueks – ka sinu.“. See kõnetas väga ja ma mõtlesin selle peale tihti, kuigi nende kolme nädala jooksul otsest vastust justkui ei saanud. Viimasel hommikul loeti meile raamatust „His Princess – Love Letters from Your King“ ette üks peatükk meie valitud numbri alt. Mina sain kirja, mille pealkiri oli „You are new creation“ (Sa oled uus loodu) ja rääkis sellest, kuidas Jumal tahab, et Temaga edasi läheksin kui juba uus loodu, kes on saanud oma identiteedi Jumalalt.
Uskumatu, mida kolm nädalat kvaliteetset aega koos Jumalaga südamega võib teha. Õdede eluviis – anda kõik Tema hoolde, samuti Kanaani Tiimi ja Jumala armu läbi olen ma nüüd teistsugune inimene. Ma küll ei näe veel seda ise selgelt, kuid usus ja Tema lubadustele toetudes saan üha enam Jeesuse sarnaseks muutuda.
Usun, et see on kõigi kristlaste soov: kui inimesed vaatavad meid ja kõike, mis meiega seotud on, ei näe nad meid, vaid üksi Jeesust.
Tekst Auli Marta Humal
Foto Christine Charles Megally