Oleme vast kõik elu ühes või teises etapis tundud, et keegi on meile ülekohut teinud, olgu see siis õpetaja, kes olukorda teadmata on halva hinde pannud, lapsevanem, kes asjata pahandab, sõber, kes reedab, või tuttav, kes ikka ja jälle kiusab.
Kui päris aus olla, siis oleme kõik ka ise teistele liiga teinud. Põhiline küsimus on selles, kas teadvustame seda endale ning mida me siis ette võtame, kui oleme oma viga taibanud. Äärmiselt lihtne on juhtunut ignoreerida, leida vabandusi, kuidas me tegelikult ikka ei mõelnud seda, mida tegime/ütlesime, ning eeldada, et küll teine aru saab. Ja kui ei saa aru, siis on ta ise rumal!
Eneseõigustus on võimas vahend oma kindlustunde säilitamiseks. Kui aga kannataja asemel oleksime meie, ei mõtleks me samamoodi. Me ei leiaks ühtegi õigustust taolisele käitumisele, sest meile on liiga tehtud. Muu ei ole oluline. Ka meil on vaja oma enesehinnangut kaitsta ning seetõttu ootame ja eeldame haiget tegijalt vabandamist ning oma vea tunnistamist.
Ebakindlus ja segased emotsioonid
Miks inimesed käituvad teistega halvasti? Teiste halvustajad ja alandajad kannatavad tugevate enesehinnangu probleemide all. Neil puudub kindlustunne ning oma kehva enesetunde varjamiseks käituvad nad teistega ebasobivalt. Nii on palju kergem oma segaseid ja negatiivseid emotsioone taltsutada, sest siis liigub fookus nende eneste pealt teistele, neile, kellele nad saavad liiga teha. Olen oma töös näinud paljusid noori, kes on pidanud kooli vahetama. Kui ühes koolis neid kiusati (ükskõik millise eripära tõttu, see võis olla näiteks eriline andekus mingis aines, füüsiline puue või usulised tõekspidamised), siis teise kooli minnes hakkasid nad kohe ise kiusama, sest neid valdas meeletu hirm, et kõik kordub uuesti. Inimesel, eriti nõrgal inimesel, on vaja end kaitsta, see on ellujäämisinstinkt.
Usaldusisik aitab
Mida sellisel juhul teha, kui tunneme, et keegi on meile liiga teinud? Soovitan sellest kellegagi rääkida. Alguses mitte haiget tegijaga otse, vaid kellegi kolmandaga. Oma murest rääkimine on väga oluline, sest selle käigus kuuled Sa ise end kõnelemas ning mõtted selginevad palju kergemini. Sinu usaldusisik võib olla Su perekonnaliige, sõber, õpetaja, mõni tuttav või hoopiski keegi võõram. Mõnikord ongi kõige parem rääkida kellegagi, keda Sa hästi ei tunne (näiteks psühholoogiga), sest tema ei võta pooli. Ta ei tunne neid isikuid, kellest räägitakse.
Koos usaldusisikuga (neid võib ka mitu olla) on juba võimalik hakata probleemi lahendama ning haiget tegijale tagasisidet andma. Väga oluline on leida situatsioon, kus oleks võimalik rahulikult ja segamatult lihtsalt rääkida ja anda teada, kuidas nt kiusaja käitumine on mõjutanud teiste elu, mis tundeid on tema tegevus tekitanud ning kuidas oleks võimalik edasi liikuda. Sa võid küll selles kahelda, aga usu mind, kiusajale on Sinu jutt suureks üllatuseks!
Kõige olulisem on aga jätta meelde, et kui meile tehakse liiga, siis ei ole me selles ise süüdi ega seda kuidagi ära teeninud. Me peame alati teadma, et tegelikult ei ole kiusajail isiklikult meie vastu midagi, nad lihtsalt püüavad oma muresid ebasobiva käitumise kaudu varjata. See võib olla täiesti juhuslik, et just meie oleme sattunud ohvriks. Võib ka olla, et meis on midagi, mis haiget tegijale ei meeldi, teistele aga jälle meeldib. Hinnangu annab kiusaja, see jääb tema otsustada ja vastutada. Meie ei vastuta kiusaja elu ega tegude eest. Meie vastutame ainult iseenda eest. Vastutame oma käitumise, sõnade, otsuste ja valikute eest.
Andku Jumal, et meie kunagi teistele liiga ei teeks!
Tekst Elisabeth Vardja-Kangur
Foto Pixabay
Artikkel ilmus ajakirjas Pluss 2/2016 Mai
Täisversiooni väljaandest saad lugeda siit