GLS: Kui me hävitame oma vaenlase,…

GLS: Kui me hävitame oma vaenlase

kas me ei tee temast oma sõpra?   Sellise üleskutsega lõpetas selle aastane GLS (Global Leadership Summit)  üks kõneleja William Ury,  kes on peamiselt tuntuks saanud läbirääkimiste eksperdina ning Harvardi ülikooli Läbirääkimiste Programmi kaasrajajana.

Ury viskas õhku veel ühe küsimuse:  „Kui palju Sa kulutad aega läbirääkimisteks päevas?“

Me kasutame läbirääkimiste taktikat märgatavalt palju tegelikkuses oma päeva jooksul, alustades mida me selga pane, mida sööme ja kellega koos, kuidas tööle / kooli lähme,  kellele me näiteks bussiski kohta anname jne. Alati ei pea see olema ka verbaalne suhtlus. Pidevas läbirääkimiste ühiskonnas  esineb ka pidevalt konflikti olukordi.  Meie asi on otsustada, kuidas me neile konfliktidele aga reageerime, kas konstruktiivselt (nii et me õpiks sellest midagi) või destruktiivselt (nii et me lihtsalt tahame teisele ära teha).

Inimlikult on meie sisse justkui kodeeritud, et tahame kohe vastu reageerida, kui keegi karjub meie peale, räägib meie ebakompetentsusest või lihtsalt ei austa meie vaateid üldse. Ury tõi näite enda kogemusest, kui ta käis Ladina-Ameerikas ühele presidendile nõu andmas, kuidas võiks parandada riigi olukorda ning kui ta pärast 4 tundi ootamist lõpuks vastuvõtule sai minna, oli kabinet täis nõunikke ja pärast kergeid viisakuslauseid, hakkas president ta peale lihtsalt karjuma ja ei olnud rahul kogu senise tehtuga. Ury sellisele olukorrale ei reageerinud üldse ja pärast 5 minutit rahunes president maha ning siis said nad jätkata normaalselt kõnelusi.

On meie otsustada kas me valime e-maili maailmas tuntud SEND (saada), mis tähendab siis kohest reageerimist. Niiviisi kiirustades aga tihtipeale vajutame kogemata SEND ALL (saada kõigile), mistõttu kannatavad ka need, kes polnud algse konfliktiga üldse seotudki. Või äkki valid hoopis SAVE AS DRAFT (salvesta mustandina), kirjutad valmis ning käid jalutamas ning tagasi tulles saad aru, et selline reageerimine oleks rumal.

Hea läbirääkija:

  • Eristab inimest ja probleemi (ära kunagi mine isiklikuks)
  • Keskendub huvidele, mitte positsioonidele (esita endale küsimus, MIKS sa seda teed)
  • Loob palju võimalusi (tee ajurünnakuid, et jõuda parima võimaliku lahenduseni teie mõlema jaoks)
  • Kasutab objektiivseid kriteeriume ja õiglast protsessi (mitte mida ma tahaks, vaid mis oleks õiglane?)

Niisiis „kas ma ei hävita oma vaenlasi, kui ma teen nendest oma sõbrad?“  (Abraham Lincoln)