Meie õnn on kättesaadav täna, mitte tuleviku saavutustes


Saavutamise ootuses

Teismelisena tahtsin saada korvpalluriks, hiljem muusikuks, siis näitlejaks jne, jne. Ikka tundus, et kui selle saavutan, siis saan olla õnnelik ja rahul. Ilmselt pole ma ainus, kes on kujutlenud, et alles mingi eesmärgi kättesaamise või tulemuse sooritamise järel saab tunda tõelist rahulolu. See on inimlik. Inglise kirjanik C. S. Lewis on kirjeldanud, kuidas ta oma varasemas elus ootas alati millegi uue ja parema saabumist, mis peidab end käänaku või kurvi taga, mida tuleb oodata ja milleni jõuda, ning enne ei saagi olla ei rahul ega õnnelik.

 

Mineviku ja tuleviku vahel

Kaasajal on levinud eneseabilikud õpetused elu elamisest siin ja praegu, kuna väidetavalt on see meie ainus tegelik aeg. Kuidas peaks kristlane elama, kas ootama pingsalt homme saabuvat õnne ning pingutama selle nimel või vastupidi – nautima tänast ja unustama homse? Piibli järgi elame ajalises pingeväljas mineviku ja tuleviku vahel. Meie jaoks oluline minevik on Jeesuse sünd, elu ja surm ning tuleviku oodatav suursündmus muidugi Jeesuse taastulemine. Lisaks on kristlastena meie jaoks oluline igavik, mis võiks tähistada eksistentsi väljaspool aega. Taani filosoof Søren Kierkegaard on kirjutanud, et olevik on see, kus igavik kohtub ajaga.

 

Piibli perspektiiv praegusest ajast

Piibel soovitab meil olla pidevalt teadlik perspektiivist, mis ootab ees: “Meie ootame aga tema tõotuse järgi uusi taevaid ja uut maad, kus elab õigus” (2Pt 3:13). Samas rõhutab Piibel praeguse aja olulisust. Päris mitu kirjakohta manitsevad meid kasutama olemasolevat ehk praegust aega õigesti ning pühakiri annab ka juhise, milline on aja mõistlik kasutamine: “Niisiis, kuni meil on veel aega, tehkem head kõikidele, eriti aga usukaaslastele!”(Gl 6:10)

 

Seega ei pea me kristlastena oma rahulolu ja õnne siduma tuleviku saavutustega, vaid me ootame tuleviku õnnistusi ning praegune aeg on antud meile ennekõike headeks tegudeks. See ei tähenda, et meil ei võiks olla plaane, unistusi või soove. Õiguspoolest on see osa aja arukast kasutamisest, kui oskame seda hästi planeerida ja tulevikku kavandada, aga me ei peaks oma õnne siduma mõne püstitatud eesmärgi saavutamisega.

 

Meie õnn on Kristuse lunastuses, mis on kättesaadav juba täna, ning selle teadmisega võime tulevikuplaanidele, unistuste teokstegemisele ja soovitud saavutustele rahuliku meele ja südamega vastu minna. Samuti saame käesolevat hetke nautida teades, et meil on olemas kindel tulevik. Praegust aega tasub kasutada targalt, et teha head teistele. Kõige olulisem on endale ikka ja jälle meenutada, et Jumala armastus meie vastu on väljaspool aega ning ei sõltu meie saavutustest: ”Sest ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas” (Rm 8: 38–39).

 

Tekst Jaanus Kangur
Foto Pixabay

 

Artikkel ilmus ajakirjas Pluss 1/2017 Märts

Täisversiooni väljaandest saad lugeda siit