Armas Plussi lugeja!
Soovin sulle õnne, et oled võtnud aega ka Plussi lugemiseks. Oled teinud hea valiku! Uue kooliaasta alguses on Su elus kindlasti palju uut ja põnevat, aga samas loodan, et ka midagi vana ja tuttavat.
Siinkohal meenub tuttavast Meie Isa palvest koht, kus öeldakse: „Sinu tahtmine sündigu…”. Kui palju kordi olen ka mina seda palunud, et Jumala tahtmine minu elus võiks sündida. Igatsenud, et minu elul võiks olla mingi suurem eesmärk ja tähendus, et kellegi jaoks võiksin olla mina see, kes justkui suunaks, kutsuks või sikutaks Jeesuse juurde. Selleks, et minu elul ja tegevusel võiks olla igavikuline mõju. Ja siis saabub see hetk, kus seda palvet võetakse kuulda…. Oi, appi, mis nüüd toimub?!
Meenub üks usu esiisadest – Aabraham, kelle Jumal sõna otseses mõttes tõstis oma maast lahti, et viia ta sellele maale, mille Jumal temale tahtis anda. Kui oled esimest korda minemas kuhugi sihtkohta, kus varem ei ole käinud, siis paljud ilmselt enne googeldavad, et näha, mida see paik või maa endast kujutab. Noh, et saada mingi ettekujutus sellest, mis ees ootab. Aabrahamil seda võimalust ei olnud. Temal oli ainult Jumala tõotus: „Mine omalt maalt, omast sugukonnast ja isakojast maale, mille ma sulle näitan! Ma teen sind suureks rahvaks ja õnnistan sind, ma teen su nime suureks, et sa oleksid õnnistuseks!“ (1Ms 12:1-2) Aabraham ei teadnud ette, mis teda ees ootab, aga ta valis usaldada Jumalat ja alluda Tema käsule.
See eelnev kirjakoht on mind väga kinnitanud ja rahustanud nendes olukordades, kus tunnen, et Jumal tegutseb. Ta ei ootagi minult mingit valmis plaani ja strateegiat, kuidas kõik hakkab olema või mida täpselt peab tegema, Temal on see plaan. Piisab sellest, et olen sõnakuulelik ja teen esimese sammu. Tuleb endale meelde tuletada, et liigselt oma elule ja maisele keskendumine paneb meid Jumalale vastu vaidlema ja võitlema. Eriti nendes olukordades, kus Ta tahab meid kasutada. Miks see nii on? Ilmselt seepärast, et meie jaoks on hirmutav anda kontroll enda käest ära. Apostel Paulus on ka kirjutanud: „Kui te nüüd koos Kristusega olete üles äratatud, siis otsige seda, mis on ülal, kus Kristus istub Jumala paremal käel; mõtelge sellele mis on ülal, mitte sellele, mis on maa peal, sest te olete surnud ja teie elu on koos Kristusega Jumalas.” (Kl 3:1-3)
Kujuta ette, kui inimene tõsta maapinnast kasvõi ainult 10cm kõrgusele, siis ta ei saa enam kuhugi minna, võib küll vehkida ja sipelda, aga kontroll on kadunud. Eemalt vaadates võib Jumala juhtimises käimine tunduda sama hirmutavana, aga vahe on selles, et kui meie, kristlaste, jalad ei puuduta maad, siis me ei hõlju lihtsalt õhus, vaid oleme oma armastava Isa süles.
Maast lahti, armas sõber!
Joel Reinaru
Plussi peatoimetaja