Kasvasin üles kuuelapselise pere neljanda lapsena. Kuid juba väiksest peale tundsin end sageli siiski üksildase ja väljajäetuna. Hoolimata sellest, et olin alati ümbritsetud õdedest- vendadest ja ka sõpru mul justkui oli. Kogesin alati mingil tasandil, et ma ei meeldinud kellelegi. Uskusin, et kõik sõbrannad on nagunii rohkem nagu õe omad ja mind võeti mängu pigem kohusetundest.
Lapsena käisin pühapäevakoolis ja kuulsin seal lugusid Jeesusest. Oma peas teadsin, et Jeesus on alati meiega, aga see veendumus ei jõudnud kunagi mu südamesse. 13-aastaselt kogesin sügavalt, et olen käinud oma teed, palusin Jumalalt andestust ja otsustasin võtta vastu Jumala armu ja andestuse Jeesuses. Igatsesin küll järgida Jeesust kogu südamega, aga praktiliselt siiski ei osanud seda.
Aastate möödudes ja teismeea süvenedes võitlesin ikka üksildustundega. Koolikiusamine, segased suhted ja teisitimõtlemine oma usu tõttu tegid oma töö. Põhikooli viimases klassis sain tuttavaks misjonäridega, kes olid Eestisse tulnud. Pühapäevakoolist oli Jumal mulle juba „tuttav,” seega oli väga huvitav nendega vestelda. Mind kaasati ka teenimistöösse: aitasin tõlkida, viisin läbi pühapäevakooli tunde ning hakkasin vaikselt mõistma enda väärtust Jumala silmis. Võitlus üksildusega minu sees aga jätkus. Oma peas ma teadsin, et olen Jumala laps ja Tema armastatud (Kl 3:12; Jh 3:16), et ma ei ole üksi (Jh 14: 18–20). Südames aga ei olnud alati nii kindel. Väliselt aga tegin alati näo, et „kõik on ok.” Ei kurtnud oma muresid kellelegi. Olin kinni üksilduse nõiaringiskuna ma oma muresid ei jaganud, ei saanud keegi mind ka aidata, mis aina süvendas mu tunnet, et keegi ei hooli minust. Olin seesmiselt aina üksikum ja õnnetum.
Suur muutus juhtus aga ühe tavalise päeva pärastlõunal, kui Jumal kõnetas mind väga otseselt. Olin koolist koju kõndimas ja kuulasin ühte oma lemmikplaati, mida olin varem mänginud korduvalt. See oli Third Day CDplaat, mille olin saanud koos pleieriga kingituseks. Need olid minu jaoks väga hinnalised kingitused: ise ei oleks ma seda endale kunagi osta saanud. Muusika lohutas mind, see oli minu jaoks kui vaimulik teraapia. Kui mul oli raske Jumalat uskuda ja usaldada, siis laulud juskui kõnelesid tõde minu ellu.
Too päev oli olnud raske ja väsitav, olin sõbrannaga vaielnud ning süda oli taas täis kurbust ja üksildust. Ning kui plaat korraga tollel päeval lõppes, tundsin, et ka Jumal on mu jätnud. Sisemine võitlus valjenes, muusika vaikimine, väsimus ja emotsioonide tulv tõid esile kurvameelsuse puhangu. Tundsin, et tahan küll Jumalat usaldada, kuid ei suutnud ise seda teha. Third Day laulude sõnad olid aidanud meenutada Jumala armastust, kuid nüüd oli muusika otsas ning selle asemel, et plaat uuesti käima panna, lonkisin käed rüpes ja pisarad silmis edasi. Olin ahastuses ning hüüdsin südames Jumala poole: „Jumal, kui Sa mind armastad, pane muusika tagasi käima!” Oli külm ja hämar, kõle pärastlõunane aeg, olin pikast päevast väsinud ja emotsionaalselt kurnatud ning lihtsalt ei viitsinud kindaid käest võtta, CD-mängijat raskest seljakotist välja otsida ning muusikat uuesti käima panna. Olin pahuras tujus ning too hetk otsustasin lihtsalt edasi norutada… Kui korraga… ei kuskilt… hakkas muusika taas mängima… See ei olnud laul, mida ma kunagi varem oleks kuulnud, hoopis midagi uut. Ikka Third Day… aga täiesti uus laul! Selle sõnad olid järgmised:
Take my heart and help me feel.
Take my faith and make it real.
Take my eyes and help me see,
all the love surrounding me.
Don’t let me go,
hold me close to where you are.
Don’t let me go,
take my heart, take all of me.
Take my loss and take my gain.
Take my trials and take my pain.
Take my life and let it be
all that you would have for me.
Kuulasin laulusõnu erilise hoolega. Teadsin, et see laul on mulle Jumalalt. Korraga mõistsin, kuidas Jumal on alati olnud nii selgelt minuga, mind kasvatanud, juhtinud ja toetanud. Alati ümbritsenud mind inimestega, kes elavad välja Tema armastust. See oli tema Püha Vaimu töö, mis oli tegelikult juba lapsest peale minu elu ümbritsenud. Minu enda suhtumine ja valikud olid üksilduse põhjuseks. Usun, et see oli Jumala Püha Vaim, kes tollel hetkel tegutses ja aitas mul mõista, et pean lõpetama teiste inimeste ja Jumala süüdistamise enda tunnetes ja võtma vastutuse oma emotsioonide eest. Sellest laulust sai edaspidi minu palve, see kummitas mul peas alati, kui jälle kahtlused ja kõhklused tulid. Ning just selleks oli Jumal mulle selle palve andnud. See laul kandis mind läbi mu teismeea võitluste ning aitas alati meeles pidada usaldada oma süda ja tunded Jumala kätte ning hoida Tema ligi.
Tekst Siiri Kruglov
Foto Unsplash
Üksildus Piiblis “Jeesus julgustab jüngreid” (Jh 14: 1–7 ja 15–21)